/nginx/o/2016/02/02/4999373t1h9838.jpg)
Saksamaa valimised olid suures plaanis ühed viimaste aegade igavamad. Suure edumaaga võidab Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) oma Baieri sõsarpartei, Kristlik-Sotsiaalse Liiduga (CSU). Angela Merkel moodustab oma neljanda valitsuse. Kõik jääb Saksamaal laias laastus, nagu on olnud viimased 12 aastat.
Lahtised on kaks asja: milline partei võtab sotsiaaldemokraatide järel kolmanda koha ja kellega moodustab Merkel koalitsiooni. Parema puudumisel on meedia Saksamaal ja väljaspool kasutanud huvi kruvimiseks võimalust, et paremäärmuslik Alternative für Deutschland (AfD) saab esimest korda parlamenti ja võib tõusta ametliku opositsioonijuhi rolli.
Tegelikult on AfD paarteist protsenti muidugi šokeeriv, arvestades, et partei toob üle väga pika aja Liidupäeva natse meenutava retoorika ja programmi, mille osi valitsus on nimetanud põhiseadusvastaseks (esmajoones lubadust keelata minarettidega mošeed). Mingisugust otsest mõju AfD-l aga Saksamaa poliitikale ei ole. Parlamendis oleks tal paaria roll. Koalitsiooni ei soovi temaga minna ükski teine erakond, alustades CDUst ja lõpetades vasakäärmusliku Die Linkega.
Suurimaks opositsiooniparteiks võib AfD tõusta siis, kui ta, esiteks, peaks saama kolmanda koha CDU ja sotsiaaldemokraatide järel. See ei ole kaugeltki kindel, 10 protsendi ümber kõikus valimiste eelõhtul koos AfDga veel kolm parteid: liberaalne vabade demokraatide erakond (FDP), rohelised ja Linke.
AfD poolt Saksamaa demokraatiale kujutatava ohu perspektiivi asetamiseks tasub tähele panna, et rohelised ja vasakpoolsed saavad kahe peale kokku äärmusparempoolsetest tunduvalt rohkem hääli. Teine AfD opositsioonijuhiks tõusmise tingimus on sotsiaaldemokraatide pääsemine Merkeli järgmisse valitsusse.
Siit jõuame ka valimiste tegeliku peateemani. Tänane traditsiooniliste rahvaparteide «suur koalitsioon» kristlike demokraatide ja sotsiaaldemokraatide osalusel on anomaalne.
Esimest korda prooviti seda 1960. aastatel ja otsustati eksperimenti mitte korrata. Sisuliselt jäi Saksamaa toimiva opositsioonita. Nüüd on sotsiaaldemokraatia kriis olukorda aga niivõrd muutnud, et kaks suurt parteid võtavad kahe peale kokku vaid veidi üle poole häältest. Sotsiaaldemokraadid Martin Schultzi juhtimisel teevad oma aegade nõrgima tulemuse, mis tähendaks allajäämist Frank-Walter Steinmeierile 2009. aastal, mis koguti 23 protsenti häältest.
Merkelil on nii kaks valikut: moodustada nn Jamaika koalitsioon roheliste ja vabade demokraatidega (nimetus tuleneb parteide tunnusvärvidest, mis on vastavalt must, roheline ja kollane nagu Jamaika lipp) või sotsiaaldemokraatidega. Suur kaotus võib sotsiaaldemokraadid suruda opositsiooni uuestisündi otsima.
Rohelised ja vabad demokraadid pole riigi tasandil kunagi koos töötanud ja nende omavahelised suhted on samasugust nišši täites keerulised. Eriti keerulised oleksid aga roheliste suhted konservatiivse CSUga paljudes võtmeküsimustes, alates rändest ja lõpetades sisepõlemismootoritega.
Kui AfD peakski opositsiooni liidriks saama, kuuluks erakonnale senise parlamentaarse tava järgi kaalukas eelarvekomisjoni juhi koht. On siiski kindel, et sel juhul muudetaks lihtsalt tava. AfD – nagu EKRE Eestis – tooks poliitilisse ellu uut äärmuslikku retoorikat, kuid Saksamaa on selle suhtes üsna immuunne.
Ka süvenevad AfDs siselõhed, nagu muuhulgas ka Prantsuse paremäärmuslaste seas. Võim jääb kättesaamatuks ja edasine radikaliseerumine marginaliseerib selliseid erakondi. Rändekriis on ettenähtavaks ajaks läbi, Euroopa majandus tõuseb ja lõviosa sakslasi tahab rahu ja stabiilsust. Viimaste garant on Merkel.