Eesti ajakirjandus on surve all. Enne asja juurde asumist olgu öeldud, et põhjust pole paanikaks ja kunstnike/kirjanike/näitlejate demonstratiivseks suude kinni kleepimiseks või lausa õmblemiseks, küll aga rahulikuks, ausaks ja avalikuks arutlemiseks.
Olgu ka öeldud, et nii Freedom House’i kui organisatsiooni Piirideta Reporterid pressivabaduse raportite järgi on Eesti maailma tipus. Milles siis asi?
Mida polariseerivamad, mida enam vastuoludest kantud ja neid õhutavad on ühiskonnas arutelu all olevad teemad, seda sagedamini kuuleme üleüldistavaid etteheiteid ajakirjandusele või laiemalt meediale. Seejuures tasub mõelda, mille jaoks meil ühiskonnana vaba ajakirjandust tarvis on. Seepärast kritiseerigem ajakirjanikke ja ajakirjandust, aga seda patsiendi ellujäämisest huvitatud arsti hoolsuse, armastuse ja täpsusega, mitte kõike tapva tuumapommiga.
Vandenõuteooriate vallast hiilivad keskpõranda poole süüdistused, kuidas peavoolumeedia varjab lihtsate inimeste eest tõde, on poliitkorrektsusest suukorvistatud ja tegevat lausa ajupesu. Teiselt poolt aga ründabki hiiliv poliitkorrektsus väites, et ühte või teist teemat peaks käsitlema ainult mingil kindlal viisil ja sõnadega – või muidu vallutavat meid kõiki sulaselge kurjus ja mis kõik veel. Mõlemad eksivad, vähemasti Eesti kontekstis rängalt.
Oluline on, et saaksime kodanikena võimalikult adekvaatselt teada tõsiasjadest. Ajakirjanduslik valik – millist teemat esile tõsta, millist mitte – toetub uudisväärtusele. Kuigi on olemas mitmesuguseid uudisväärtuste õpiku-loetelusid, on nende olemuslik alus ikkagi kogemus, mis ja kuidas inimesi üldiselt huvitab rohkem, mis vähem. Need nimekirjad pole seega midagi välistavad ja laias laastus on mistahes teema ajakirjandusse teretulnud, kui see inimesi huvitab.
Ajakirjaniku ülesanne on vahendada uudisloos tõsiasju. Oma arvamust võib ta väljendada arvamuslugudes, nii nagu iga teinegi kodanik. Uudise ja uudist vahendava ajakirjaniku isikliku arvamuse lahus hoidmine võib ju vahel olla inimlikult keeruline, ent ajakirjanik peab alati püüdma seda teha. Isegi kui ta inimesena tahab hirmsasti maailma ja ühiskonda (oma näo järgi) paremaks muuta on ta ülesanne ikkagi püüda hoida lahus kaks ülesannet: tegelikkuse peegeldamine ja arvamus selle kohta.
Ajakirjanduse olemust mõtestades ja konkreetsete ajakirjanike tööd täpselt kritiseerides võime saada parema ajakirjanduse. Üleüldistavalt sõimates, halvustades, kahtlustades ja kasvõi lahmivalt erakondlikke silte kleepides riskime aga ühiskondliku sumbumisega.
Eriti kehtib see arvamuskülgede kohta, kus peavadki saama sõna eri arvamustel olevad Eesti inimesed. Mitte nii, et iga sõnasaaja justkui paitaks igaühte meist.