Põhja-Korea purustamine pole sõjaliselt keeruline, kuid tooks ränki kaotusi ning probleemi, mida teha vaese maa ja tema infantiilse elanikkonnaga, nendib erukindral Ants Laaneots.
Ants Laaneots: kas Kim on kaotanud reaalsustaju? (17)
22. september 2017, 17:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaatamata ÜRO käesoleva aasta 12. septembri otsusele Põhja-Korea vastaste sanktsioonide tugevdamise kohta, lennutas Pyongyang oma diktaatori käsul 15. septembril järjekordse kaugemaa raketi, mis lendas üle Jaapani rekordilisele 3700 kilomeetrilisele kaugusele.
See oli juba teise Põhja-Korea raketi ülelend Hokkaido saarest, mis tekitas saareriigis tõelise paanika. Jaapani suhtes ebasõbralikult meelestatud meedia, ka siin Eestis, tõttas kohe arvustama, et miks jaapanlased seda alla ei lasknud ja pilkasid, et saareriigil ei olegi võimekust seda teha.
Probleem ei ole siiski mitte Jaapani sõjaväe võimetuses vaid selles, et rakett, nagu eelnevgi, lendas Jaapani kohal ligi 760 km kõrgusel ehk kosmilises ruumis, mis on teatavasti rahvusvahelises kasutuses. Rahvusvaheline diskussioon selle üle, millisel kõrgusel lõpeb rahvuslik õhuruum ja kust algab riikide üldises kasutuses olev kosmiline ruum, on peetud aastakümneid, kuid ühisele arusaamale pole endiselt jõutud. Mitteametlikul kokkuleppel peetakse selleks 65 km kõrgust.
Kaugema raketi edukas katsetamine tekitas eufooria Põhja-Korea juhtkonnas. Selle liider Kim Jong-un teatas, et vaatamata ükskõik millistele sanktsioonidele, jätkab ta tuumarelva ja selle kandjate, ballistiliste rakettide arendamise protsessi, kuni saavutab pariteedi Ameerika Ühendriikidega.
Väikeriigi diktaatori tavatu ja otsene ähvardus Ameerika Ühendriikide suunas kutsus esile USA presidendi Trumpi vihapurske. Esinedes mõni päev hiljem ÜRO-s teatas Trump, et on valmis hävitama Põhja-Korea. Kim ei jäänud võlgu ja nimetas USA presidenti nõdrameelseks ning ähvardas, et Trump maksab oma hiljutises, ÜRO-s peetud kõnes Põhja-Korea ähvardamise eest kallist hinda. Näib, et olukord Korea poolsaarel liigub vägisi suure sõjalise konflikti poole
Tekib küsimus, kes see nii julge mees (Kim Jong-un) siis ikkagi tegelikult on? Tulevane diktaator on pikka aega elanud ja õppinud Šveitsis. Juba koolis märkisid klassikaaslased tema ägedaid raevupuhanguid ning enesekontrolli puudumist.. Pärast tagasipöördumist kodumaale, saanud riigipeaks, avaldus tema iseloomu metsikus eriti reljeefselt.
Kuidas muidu mõista oma vanema venna tapmise organiseerimist, kelles ta nägi ilmselt konkurenti «troonile», mitmete kindralite, partei- ja valitsuse juhtfiguuride, aga ka oma onude ja tädide barbaarset mahalaskmist suurekaliibriliste kuulipildujate ja isegi suurtükkidega, nende inimeste, kes ei kummardanud «suure juhi» eest piisavalt sügavalt või ütlesid vale sõna, saatmist koonduslaagritesse või isegi mahalaskmist.
Välisriikide ajakirjanduses väidetakse sageli, et Kim Jong-unil on ilmsed psüühilised probleemid. Kõige ohtlikumaks peetakse tema ettearvamatust. Ta ei kuula eriti kedagi – ei oma suguvendi Lõuna-Koreas, hiinlasi, jaapanlasi, isegi venelasi, rääkimata lääneriikidest.
Kas muidu hakkaks väikese ja vaese, 25,3 miljoni elanikuga riigi juht ähvardama maailma kõige võimsamat suurriiki tuumarelvaga ? Kas Kim tõesti ei mõista, et kui ta seda teeb, on vastuseks samuti tuumalöök. Hukkuda võib kogu riik ja ka tema koos sellega.
USA suursaadik ÜRO-s proua Nikki Haley märgib õigesti, et Kim Jong-un on oma käitumisega näidanud, et ta ise provotseerib sõda. Seda seisukohta jagavad ka USA juhtivad ametnikud. On väheusutav, et sõjast oleks huvitatud mõlema Korea rahvad, oma majandusliku võimsuse ja rahva heaolu tipul olev Hiina, Jaapan või USA.
Mingil määral on seda Venemaa, kes vaatamata ÜRO sanktsioonidele tarnib Põhja-Koreale salaja naftat ja loodab, et kriisi eskaleerumisel, kasutades ära USA, Jaapani, ilmselt ka NATO tähelepanu ja sõjajõudude koondumise Korea poolsaarele, saab realiseerida oma agressiivsed ambitsioonid Euroopas eelkõige Ukraina ja võib-olla ka Valgevene ja Balti riikide vastu.
Korea diktaator on sisuliselt avanud Pandora laeka tuumarelva levimiseks Kagu-Aasia riikides. Lõuna-Korea ja Jaapan on lihtsalt sunnitud Põhja-Korea agressiivsuse tõttu looma oma tuumarelvad. Selleks on neil kõik vajalikud materjalid ja tehnoloogiad olemas. Pole kahtlust, et Põhja-Korea agressiooni puhul toetavad ameeriklased oma liitlasi – Jaapanit ja Lõuna-Koread igal juhul. Need mehed, kes täna juhivad USA ja selle kaitseministeeriumi, on selleks võimelised ja valmis. Sõja korral ei ole diktaatoril ja tema režiimil vähimatki pääsemise lootust.
Siin võib tuua paralleele Esimesest ja Teisest Lahesõjast Iraagis. Selle diktaator Saddam Hussein omas väga võimsaid, võrreldes Põhja–Korea sõjaväega oluliselt kaasaegsemaid relvajõude. Venemaa toetas Iraaki igati relvastuse, sõjatehnika ja muu varustusega ning valju propagandakisaga. Moskvas loodeti väga, et ameeriklased ja nende liitlased saavad seal kõvasti «vastu hambaid». Reaalselt aga leidis mõlema sõja puhul aset vaid mõnenädalane lahingutegevus, mille tagajärjeks oli Iraagi vägede täielik purustamine ja kohus Saddami üle. See, mida ameeriklased aga ei osanud Iraagis teha, oli normaalse rahuliku elu tagamine Iraagi elanikkonnale.
Vaatamata sellele, et Põhja-Korea sõjaväes on rahuajal 1,19 mln inimest, on see möödunud sajandi 1960.-1970. aastate sõjavägi. Välja arvatud tuumarelvad, mida diktaator palavikulistelt luua üritab. Põhja-Korea relvastus, tehnika ja varustus on peaaegu täielikult vanad, lausa nõukogudeaegsed. Kasutusel on Teises maailmasõjas tuntud NSV Liidu tankid T-34, pärastsõjaaegsed T-54, T-55, T-62, hävitajad MiG-15, MiG-17, MiG-19, MiG-21, MiG-23, pommitajad IL-28, ründelennukid Su-25, vanad õhutõrje raketikompleksid S-200, S-75 «Dvina», S-125 «Petšora», jne. Rohkearvulistest alustest koosnevas mereväes peetakse kõige ohtlikumateks 71 allveelaeva, milledele loodetakse paigutada tuuma-lõhkepeadega raketid.
Kui Kim tõepoolest alustab sõda USA, Lõuna-Korea või Jaapani vastu, siis Lahesõdade näite varal võib koalitsioonijõudude tegevus olla järgmine: Põhja-Korea riigi ja sõjaväe juhtimis-, side- ning õhuseire süsteemide kohene neutraliseerimine elektronvõitluse vahendite, raketi ja õhulöökidega.
Pikaajaline õhuoperatsioon - liitlaste pidevad raketi- ja lennuväe õhulöögid diktaatori sõjaväe elavjõule, strateegiliselt tähtsatele raketi- ja lennubaasidele, sõjalistele rajatistele, sõjatööstus- ja tuumarelvaga tegelevatele ettevõtetele jne.
Pyongyang kaotab oma relvajõudude juhtimise ja kontrolli õhuruumi üle juba konflikti esimestel päevadel. Need 13000 või 17000 suurtükki, mis diktaatori käsul on paigutatud või paigutatakse riigipiirile Lõuna-Koreaga selleks, et tulistada 40 km kaugusel piirist asuvat Seuli, kaotab ta juba esimese ühe-kahe päeva jooksul. Nad hävitatakse raketilöökide ja lennuväe vaippommitamisega, nagu see leidis aset Iraagi juhtumi puhul.
Poolsaare elanikkonna, eriti Põhja-Korea inimkaotused, arvestades aastakümnete pikkuse punadiktatuuri ja propagandaga zombistatud rahva fanatismi, võivad sõja korral kasvada ülisuurteks.
Sõja korral tekib palju küsimusi ja probleeme. Ei ole teada, kuidas reageeriksid sellele Hiina ja Venemaa. Just tänu kommunistliku Hiina ja NSV Liidu suuremastaabilisele sõjalisele sekkumisele Korea kodusõtta 1951-1953 aastatel, tekkisid pärast suurt verevalamist ühe rahva asemel kaks täiesti erinevat, omavahel vaenujalal olevat riiki ja rahvast. Suurimaks probleemiks kujuneb Iraagi kurval näitel ka see, kuidas pärast sõda minna Põhja-Koreaga edasi. Kuidas tagada pärast diktatuuri kukutamist selle rahva rahuaegne tsiviliseeritud elutegevus ja normaliseerida suhted oma lõunapoolsete suguvendadega. Nii palju siis mustast stsenaariumist.
Ei ole kahtlust, et rahvusvaheline kogukond teeb kõikvõimaliku, et sõda Korea poolsaarel ära hoida. On ka teisi positiivsemaid signaale. Mitmed Põhja-Korea diktaatoriga kohtunud isikud või tema elu ja tegevust jälginud eksperdid kinnitavad, et Kim Jong-un on täie mõistuse juures olev tüüpiline asiaatlik türann, kes saades 29 aastaselt riigi juhiks, otsustas siseriikliku terrori ja suurel maailmaareenil bluffimisega kindlustada endale tulevase, vähemalt 30-40 aasta pikkuse ohutu valitsemisperioodi. Mingit noorelt sõjas suremise plaani tal ei olevat. Loodame paremale asjade käigule Korea poolsaarel siis ka meie.