/nginx/o/2017/08/31/7046831t1h0941.jpg)
Korea poolsaarest on kujunenud järjekordne paik, kus suurriigid mõõtu võtmas, kirjutab Madridi ülikooli magistrant Mattias Varem.
Mattias Varem: Korea konfliktis võib jokkeriks osutuda Venemaa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kujutage ette olukorda kus teie naaber ihub hammast teie elule, kodu kõrval asuva poe müüja keeldub teiega igasugusest kauplemisest ning teie parim sõber on otsustanud teiega suhtlemise peatada, sest soovib võtta veidi aega iseendale. Nüüd kujutage ette, et see kõik toimub samaaegselt. Nii arulagedana kui see ka kõik tundub, on end sellises olukorras täna leidnud Lõuna-Korea.
Kui Moon Jae-In tänavu aasta maikuus Lõuna-Korea presidendiks kuulutati, olid äraootaval seisukohal nii lõunakoeralased kui ka naaberriikide juhid. Valimiste-eelsel perioodil peeti Moon Jae-Ini ettevaatlikuks liberaalseks poliitikuks, samas sarnanesid tema valimislubadused pigem Vaikse ookeani taguse kolleegi Donald Trumpi retoorikaga – luua rohkem töökohti lõunakorealastele, vähendada sõltuvust Ameerika Ühendriikidest (USA), elavdada majandust ning avaldada vajadusel survet Põhja-Koreale ilma USA sõjaväelise abita.
Täpselt üks suvi hiljem on aga Moon Jae-Inil selg vastu seina - Põhja Korea on tõusnud üheks suurimaks ohuks rahvusvahelisele julgeolekule ning Lõuna-Korea sõltuvus USA julgeolekugarantiist on suurim pärast viiekümnendate aastate Korea sõda. Lisaks eelnevale on Lõuna-Koreal varasemast rohkem põhjust muretseda ka riigi majandusliku stabiilsuse pärast, sest poliitiliste lahkhelide tõttu on oma hoiakut Lõuna-Koreaga kauplemise suhtes muutnud nende suurim kaubanduspartner Hiina. Põhjust ärevuseks lisab ka USA presidendi Donald Trumpi poliitika «America first» (i.k. USA esimesena).
Põhjarindel muutusteta
Osutudes valituks, lubas Moon Jae-In muutust dialoogis Põhja-Koreaga. Erinevalt eelmise presidendi Park Geun-Hye üleolevast hoiakust suhetes Põhja-Koreaga, soovis uus president piiritaguse juhi Kim Jong-Uniga leida peale ühise keele ka ühised huvid. Lõuna-Korea uus riigpea hellitas lootust taasühendada perekondi, kes on kahe riigi problemaatiliste suhete tõttu eraldatud, ühtlasi lootis ta taasavada 2016. aastal suletud Kaesongi tööstuspiirkond.
Kaesong on Põhja-Koreas paiknev tööstuspiirkond (asub 10 kilomeetri kaugusel Lõuna-Korea piirist), mis oli sajandi algul sümboliks kahe riigi paranevatele suhetele. Seal paiknevad Lõuna-Korea suurtööstused pakkusid palgatööd tuhandetele põhjakorealastele. Fakt, et kogu põhjakorealaste teenitud palk liikus segamatult Põhja-Korea riigieelarvesse ei üllatanud kedagi, ent kuna Põhja-Korea pakkus odavat tööjõudu ning võimalust tuua kahe riigi juhid ühise laua taha, oli projekt kasumlik kogu regioonile.
Kui Moon Jae-In võimule sai, leidis kinnitust aga tõsiasi, et Kim Jong-Unil ei ole mingisugust kavatsust lõunanaabritega koostööd teha. Mehelt, kes on varasemates kõnedes tervitanud ideed võtta Põhja-Koreas uus aasta vastu vesinikpommi lõhkamisega, polekski olnud rohkemat loota.
Tagasilöögi sai ka Moon Jae-Ini lubadus rahvale tõestada, et Lõuna-Korea iseseisev sõjaline võimekus on piisav heidutamaks põhjanaabrit ähvarduste korral. Aeg on näidanud, et Kim Jong-Un on osutunud välistele heidutustele ükskõiksemaks kui tema isa ja vanaisa ning Põhja-Korea suurenev tuumavõimekus ei ole peavaluks enam ainult Lõuna-Koreale, vaid ka kogu rahvusvahelisele julgeolekule.
Hammasrataste vahel
Üha sagedamate Põhja-Korea raketikatsetuste ja ähvardavate sõnavõttude tõttu on Lõuna-Korea tugevdanud sõjalist koostööd liitlase USA-ga. Suvel oli president Moon Jae-In korduvalt vastu USA soovile viia lõpuni THAAD (Terminal High Altitude Area Defense) raketitõrjesüsteemi paigutamine Lõuna-Koreasse, küll aga peale kolmandal septembril toimunud Põhja-Korea vesinikpommikatsetust, muutis Moon Jae-In, lõunakorealaste üldise vastumeelsuse kiuste, oma meelt ning lubas ameeriklastel lõpetada raketikaitsekilbi ülesseadmine.
THAAD raketitõrjesüsteem oli endise Lõuna-Korea presidendi Park Geun-Hye 2016. aastal allkirjastatud leping Ameerika Ühendriikidega, mille alusel lubati USA-l paigutada Lõuna-Koreasse raketikaitsekilp pakkumaks kaitset võimaliku Põhja-Korea rünnaku eest. Ekspresident Park Geun-Hye valitsuse ajal jõuti Lõuna-Koreasse viia kaks raketikandjat kuuest. Kuna Moon Jae-In oli korduvalt ilmutanud oma vastumeelsust USA sõjalise kohalviibimise üle Lõuna-Koreas, jäi see lõpuni viimata.
Tasub mainida, et tehingu viivituse juures mängisid rolli ka Lõuna-Korea rahva vastuseis kokkuleppele ning väline surve Hiinalt, kes nägi raketikaitsekilbi paigutamist kui osa USA strateegiast õõnestada Hiina julgeolekut. Selle üle kas THAAD on Hiinale reaalne julgeolekuoht või kas raketikaitsekilp võimaldab USA radaritel näha hiinlaste endi raketisüsteeme on arutletud pikalt, jõudmata konsensuseni. Fakt on see, et Hiinale ei meeldi USA kohalolek Korea poolsaarel ning näeb USA figureerimist Aasias pigem osana laiemast USA-Hiina vahelisest geopoliitilisest rivaliteedist.
Korea poolsaar on viimane episood USA ja Hiina vahel esile kerkinud poliitilistest vastasseisudest. Siiani on konfliktid puudutanud Hiina tehissaarte ehitamist Lõuna-Hiina meres, territoriaalseid lahkhelisid Hiina ja USA liitlase Jaapani vahel ning president Trumpi kaubanduspoliitikat, mis näeb ette osadele Hiinast pärinevate kaupadele (nt: terasele) trahvitollide kehtestamist[1]. Sellised konfliktid jätavad pahatihti kolmandad riigid nagu Lõuna-Korea suuremate riikide rivaliteedi hammasrataste vahele.
Seda ilmestab fakt, et peale raketikilbi lepingu sõlmimist USAga on Hiina otsustanud näidata rusikat Lõuna-Korea suunas mitmel moel. Hiina on keelanud turismiettevõtetel korraldada grupireise Lõuna-Koreasse, mis on märkimisväärne, sest hiinlased moodustavad pea poole Lõuna-Koread külastavatest turistidest[2].
Lisaks on Hiina valitsus ärgitanud hiinlasi mitte ostma Lõuna-Koreas toodetud kaupu, mille tagajärjel on Lõuna-Korea autotootja Hyundai-Kia grupi müügid võrreldes eelmise aastaga kahanenud pea poole võrra[3].
Veel enam on Hiina sulgenud 80% Lõuna-Korea jaekaubandusettevõttetest Hiinas, väites, et nad on eiranud tuleohutusnõudeid, ning blokeerinud Lõuna-Korea telesaadete ja Korea popmuusika (tuntud kui K-Pop) edastamise Hiina territooriumil. Lõuna-Korea president Moon Jae-In on küll rääkinud soovist parandada Hiinaga suhteid, aga hiinlased on siiani mõista andnud, et tahavad näha sõnade asemel tegusid. Kui Hiinaga suhete parandamise garantii jääb aga nii fundamentaalse teguri taha nagu riigi julgeolek, siis pole lähtitulevikus näha Hiina ja Lõuna-Korea suhete paranemist.
Ettearvamatu Trump
Mitmed välispoliitika eksperdid on nentinud, et USA presidendi Donald Trumpi käitumine on pea sama ettearvamatu kui tema tviitide sisu. Seda ettearvamatust sai tunda ka Lõuna-Korea, kui Trump kuulutas, et kaalub taganemist Lõuna-Korea ja USA vahelisest vabakaubandusleppest, KORUS-est.
Paljusid välispoliitikaeksperte on Trumpi ähvardus pannud kukalt kratsima, sest olgugi, et Trumpi poliitika näeb ette naasmist merkantilistlikuma majandusmudeli poole, oleks lepingust taganemise ajastatus Lõuna-Koreale pehmelt öeldes katastroofiline. Lõuna-Korea, kes ekspordib USAsse Hiina terasest valmistatud nafta- ja gaasitorusid, peab juba praegu USAsse eksportides maksma trahvitolle.
KORUSe lagunemine ja keeruliste kaubandussidemete jätkumine Hiinaga jätaks Lõuna-Korea ilma oma kahest suurimast kaubanduspartnerist ning muudaks keerulises positsioonis oleva riigi veelgi haavatavamaks. Tuumasõda ihkav põhjanaaber, sanktsioone pillutav idanaaber ja tujutsev liitlane on olukord, millega tegelemine oleks isegi Põhja-Korea endisele liidrile Kim Jong-Ilile katsumus. Väidetavalt hakkas ju endine riigijuht kolme nädala vanuselt käima, kirjutas kolme ülikooliaastaga 1500 raamatut ning kutsus vastavalt oma tujule esile loodusnähtuseid.
Jokker Venemaa ja mida teha Rakettmehega*[i]
Lõuna-Korea printsiks valgel hobusel võib osutuda Venemaa president Vladimir Putin. Nimelt kohtus Lõuna-Korea president Moon Jae-In septembri alguses Vladivostokis Euraasia Majandusühenduse Foorumil Putiniga, et arutada võimalikke Põhja-Korea vastaseid heidutusstrateegiaid. Väidetavalt piirduti kohtumisel julgeolekuteemalise aruteluga, mis polnud Lõuna-Koreale kuigi tulemuslik, sest Venemaa keeldus tegelemast Põhja-Korea konfliktiga.
/nginx/o/2017/09/18/7114737t1hb36f.jpg)
Ometi tekitas paljudes ekspertides küsimusi asjaolu, et kohtumine toimus Euraasia Majandusühenduse (EMÜ) Foorumil. EMÜ on majandusliit, mille liikmesriikide hulka kuuluvad lisaks Venemaale ka Valgevene, Armeenia, Kasahstan ja Kõrgõstan. Arvestades Lõuna-Korea eelmainitud keerulisi suhteid seniste peamiste kaubanduspartneritega, oleks Venemaaga käelöömine tulevikku arvesse võttes loogiline samm.
Usun, et vabakaubandusliit Venemaaga päädiks USAs rohkema kui president Trumpi tviidisajuga. Lõuna-Korea võib liidu loomisega ohtu panna ainukese elemendi, mille abil nad õhtuti magada saavad – riigi julgeoleku. Trump tundub olevat dilemma ees, kas jätkata poliitikaga, mis talle valimistel võidu tõi ning tõmbuda tagasi rahvusvahelistest kaubandusliitudest või olla suuremeelne hegemoon ja pühenduda oma liitlaste kaitsmisele.
Selge on see, et nii USA kui Lõuna-Korea vajavad teineteist. Ilma Lõuna-Koreata kaotaks USA tähtsa strateegilise ja sõjaväelise partneri Aasias, kus USA liitlasi on juba praegu võimalik ühe käe sõrmedel üles lugeda. Vastupidiselt satuks Lõuna-Korea piltlikult öeldes vihma käest räästa alla, sest ilma Ameerika Ühendriikideta kaoks nende koht ka USA tuumavihmavarju all.
Tulevik Korea poolsaarel on kõike muud kui kindel. Ainuke asi, mida kindlalt võib väita on see, et tuumasõda ei soovi ükski osapool, isegi Põhja-Korea. Samal ajal puudub üksmeelsus küsimuses, mida võtta ette Põhja-Koreaga. USA president Trump usub, et selles küsimuses hoiavad trumpe Hiina ja Venemaa, kes suudaksid ainsana Kim Jong-Uni ilma sõjalise sekkumiseta korrale kutsuda. Kõnes ÜROle sõnas Trump aga maailmale, et juhul kui USA liitlased on hädaohus, on ta valmis Rakettmehe režiimi täielikult hävitama.
Hiina seevastu on ainsa lepitaja rolli korduvalt eitanud ning on hetkel rahul kõrvaltvaataja rolliga. Nagu eelnevast selgub, on Põhja-Korea rünnaku korral kõige otsesemas ohus oleva Lõuna-Korea valikud piiratud. Hetkel tundub aga kõige optimaalsem valik president Moon Jae-Inil lähtuda oma ametiaja alguses välja öeldud printsiipidest - teha kõike demonstreerimaks, et Korea poolsaarel toimuva üle teeb lõplikke otsuseid ikkagi Lõuna-Korea ning peatumatult töötada rahumeelse lõpptulemuse suunas.
[1] https://piie.com/blogs/china-economic-watch/chinese-steel-exports-united-states-dropped-dramatically-2016
[2] http://kto.visitkorea.or.kr/eng/tourismStatics/keyFacts/KoreaMonthlyStatistics/eng/inout/inout.kto
[3] https://www.bloomberg.com/news/articles/2017-09-11/hyundai-in-tailspin-as-china-sales-plummet-with-missile-crisis
* Trumpi uus hüüdnimi Põhja-Korea liidrile Kim-Jong Unile