Marti Aavik: keel, loeng ja võim (7)

Marti Aavik
, arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marti Aavik
Marti Aavik Foto: Tairo Lutter / Postimees

Ka praegusel keele ja meele vaidlusel on terve hulk allhoovusi. Osa laiemad – üldkultuurilised ja ka haridus- ning teaduspoliitikasse puutuvad. Osa, millest inimesed omavahel räägivad ja rääkisid üksteisest sõltumatult eile mullegi, puudutavad väga kitsalt võimu ja raha jagamist.

Jutt on neljast prooviloengust, mida ühele rahvusprofessuurile kandideerijatelt nõutakse miskipärast ingliskeelsena. Põhjendusi saate lugeda tänasestki lehest ja kiirelt reageeris ka rektor Volli Kalm isiklikult.

Teiselt poolt. Loeng on ainult üks osa kandideerimisest ja kaasatud välismaistel nõuandjatel on muudki hinnatavat kui eelkõige retoorilist ja etenduskunsti võimekust mõõtvat loengut. Tulevased loengud üliõpilastele, lubatakse, on eestikeelsed. Otsustajad/valijad on ju samuti eestikeelsed. Mõnel sellisel loengul on olnud ja peaks ka edaspidi olema ülikooli piire ületav kultuuriline mõju. Kasvõi Vikipeedia ütleb: «Tavaliselt on loeng sõnastatud nii, et jutu sisust saavad aru ka teemaga mittetegelevad inimesed.» Rahvusülikooli uut juhtivat jõudu tutvustatakse nii ju Eesti inimestele, kes lõpuks kogu professuuri tegevuse kinni maksavad (olgu, valituks osutunu inauguratsiooniloeng tulevat veel eraldi).

Miks siis nõuda sellist loengut ikkagi inglise keeles? See ei ole ju sugugi läbiv komme. Ei ole ka loodusteadustes, kus teaduse eesliini vaidlused on praeguses maailmas valdavalt ingliskeelsed. Venia legendi järgi hinnatakse just seda, kuidas inimene oskab emakeeles selgitada oma töö sisu ja kas ta sobib üliõpilaste ette kõnelema (polegi ju päris see, mida professori tasemel mõõtma peaks, sest juba eelnevatel auastmetel peaks ta võimekus selgunud olema?).

Rahvusülikooli juhtivaks jõuks tahtjat tutvustatakse nii ju Eesti inimestele, kes lõpuks kogu professuuri tegevuse kinni maksavad. Miks siis võõras keeles?

«Miks aga inglise, kui näiteks Eestis baltisaksa kirjakultuuri ühe parima asjatundjana võiks akadeemik Jaan Unduskil lasta ettekannet pidada saksa keeles,» küsis Rein Veidemann teemat tõstes. Talle omasel viisakal moel osutab ta sellele, millele paljud teisedki (tõsi, eravestlustes). Võib-olla polegi ingliskeelsuse nõue konkreetse juhtumi puhul niivõrd osa võitlusest konnatiigiga, vaid risti vastupidine ilming? Võib-olla on see hoopis püüd luua osale kandidaatidele eeliseid, kunstlikult ja väiklaselt? Mina ei tea vastust, aga pärast kaalumist leidsin, et oleks vale jätta need küsimused teiega jagamata.

Minu soovitus meediamajadele on, et saadetaks kindlasti oma ajakirjanikud kuulama/vaatama neid nelja venia legendi loengut. Vaadake, kas rahvusvahelised eksperdid on üldse neid loenguid kohapeal kuulamas. Rääkige nendega.

Rein Veidemann kirjutas: rahvusvaheliste «hindajate tarvis tuleks loengute ingliskeelsed alustekstid laiali jagada, kuid venia legendi ise tuleks lubada esitada ilusas, puhtas ja selges eesti keeles». Ülikool asus küll kõrgel tasemel ja jõuliselt oma valitud teed kaitsma, ent vaevalt me osataks, kui asjaosalised ümber mõtleks – aega ju on.

Kommentaarid (7)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles