Saan aru, et peaksime rahvusena endale kriitiliselt otsa vaatama ja silmad peast häbenema. Sest tähtis OECD ehk Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon on öelnud, et Eesti on arenenud tööstusriike koondavas ühenduses kõige sallimatum.
Priit Pullerits: valed süüdistused
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
26. aprill 2011, 11:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olgu, see on küsitluse järgi fakt, ja fakt on püha. Aga kommentaar on vaba. Ja kommentaar kõlab: ei saa kuidagi olla nõus küsitlustulemuste tõlgenduse ja järeldustega.
Asjatundmatu on süüdistada eestlasi immigrantide, nahavärvilt ja rahvuselt teistsuguste inimeste erilises mittesallimises. Küsimus on meil pigem oma keele ja kultuuri säilitamises. Eesti on rahvaarvult lihtsalt niivõrd väike, et pole midagi imestada, kui võõrastes nähakse ohtu oma eksistentsile. Ei maksa unustada ajaloolist mälu: iga koolijüts teab, kuidas meid on möödanikus püütud küll saksastada, küll venestada ja kui oluline oli meie ühise eneseteadvuse tekkes just rahvuslik ärkamine.
Oleks kohatu oodata Eestilt samasugust ülitolerantsust, nagu täheldab OECD uuring kahes kõige sallivamas riigis, hiiglasliku pindala ja hõreda asustusega Kanadas ja Austraalias, mis mõlemad on liiati olemuselt läbinisti immigrantide maad.
Küll on eestlastel kriitiline meel ning see tuletab viimasel ajal üha sagedamini meelde, et pole too ülemäärane sallivus kedagi õnnelikuks teinud. Saksa liidukantsleri Merkeli ja Briti peaministri Cameroni sõnavõtud multikulti krahhist on ilmekaimad näited pealesurutud sallivusega kaasnevast tupikteest. Teiste rahvaste rumalatest ja valedest sammudest õppida on igale oma saatusest hoolivale rahvale hädavajalik. Eestlased on end alati õpivõimeliseks pidanud.
Väited eestlaste sallimatusest muutuvad veelgi küsitavamaks, kui arvestada, et meil, erinevalt paljudest teistest arenenud maadest, pole rahvustevahelist vägivalda. Kurikuulus pronksöö oli selgelt ajaloolis-ideoloogilise varjundiga ning mõne siinse skinhead’i lollust ei maksa ka ületähtsustada. Samuti puuduvad Eestis paremäärmuslikud jõud, rääkimata avalikult ja häälekalt immigrantidevastastest erakondadest, mis viimastel aastatel Euroopa vanades riikides endast üha häälekamalt märku annavad. Holland võib olla küll OECD väitel vana maailma sallivuse etaloniks – seal olla tolerantseid 81 protsenti, Eestis vaid 26 –, aga Hollandist on pärit ka kogu Euroopa islamivaenulikkuse sümboliks saanud Geert Wilders.
OECD pealtnäha kurvastavate tulemuste seletus peitub pigem selles, et me ei tõtta teisi avasüli armastama. Nagu me ei tõtta kellelegi liiga kiiresti oma poolehoidu avaldama. Ja tõenäoliselt pole me ka õppinud poliitilise korrektsuse ettekäändel endale ja teistele oma arvamuse kohta valetama.