Toomas Kiho: vaim ja võim ja meie ehk kellel on õigus kõnelda Eesti nimel? (38)

Toomas Kiho
, Akadeemia peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rail Baltic.
Rail Baltic. Foto: eskiis

Kultuuriinimesed jäägu oma liistude juurde, ütles kunagi üks kurikuulus poliitik. Rail Balticu hääletusega toetas seda mõtet riigikogu enamus. Olemegi küpses demokraatias, kirjutab Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho.

Eelmisel esmaspäeval kogunes riigikogu taas. Terve suve on parlamendi kodulehel kiirlingi alt olnud nähtav viimane puhkuse-eelne hääletustulemus, kui 63 riigikogu liiget hääletasid seaduse poolt, millega ratifitseeriti Eesti Vabariigi valitsuse, Leedu Vabariigi valitsuse ja Läti Vabariigi valitsuse vahelise Rail Balticu / Rail Baltica raudteeühenduse arendamise kokkulepe.

Seadusega võtab Eesti kohustuse Rail Baltic täiemahuliselt valmis ehitada, ning seejuures pole lepingust võimalik meil taganeda ka juhul, kui projekti rahastamise määr Euroopa Liidu fondidest peaks oluliselt vähenema (praegu kalkuleeritakse euroraha osakaaluks 80–85 protsenti), ega ka siis, kui projekt lausa ELi abikõlbmatuks tuleb tunnistada (nagu on oma hiljutistes analüüsides osutanud Avalikult RBst, viidates jämedatele vigadele RB tasuvusuuringus).

Küllap võime seda – nagu kõiki muidki riigikogu hääletusi – pidada rahva tahteks: iga poolthääletanud poliitiku selja taga on kolme- või neljakohaline arv Eesti kodanikke ja nende soovid.

Kultuurirahva mandaat

Nii peabki asi demokraatias käima. Kodanikud valivad endale esinduskogu, ja siis sinna tööle saanud poliitikud kujundavad maa edasist palet ja rahva tulevast saatust. Võib öelda, et ei midagi iseäralist – nii toimub see ju kõikjal. Seda kummalisem on, et aeg-ajalt kuuldub ikka hõikeid, et kultuuriinimesed peaksid võtma rohkem sõna ja vastutust kanda Eesti saatuse küsimustes.

Ikka küsitakse, miks on kultuuriinimeste või teadlaste hääl nii nõrk poliitilises protsessis, unustades, et neil pole demokraatlikult saadud rahva mandaati, ning igatsetakse rumalalt taga aegu, kui Toompeal müttasid mikkmikiverid või heinzvalgud.

Põhjus on ilmselt sellest, et Eestis on see nihe võrreldes nn vanade demokraatiatega olnud väga järsk ning toimunud vaid ühe inimpõlve jooksul. Veerandsajandi eest tundus tõepoolest, et maa saatust kujundavad teistsugused jõuvektorid – valitses tunne, et rahva tahe on valdav ja nähtav sõna otseses mõttes kõikjal: ta oli kohal lauluväljakutel, Balti ketis, igas viimases muinsuskaitseklubis.

Olime laulva revolutsiooni aegadel ja selle tuules harjunud, et rahvast juhivadki nn kultuuritegelased – kirjanikud, maali- ja sõnakunstnikud, kelle sõnaõigus tuleneb nende loomingust. Nende sõna järgi joondumine tundus loomulik ja õige. Meenutagem loomeliitude pleenumit 1988. aasta aprillis, mille mandaat oli väljaspool kahtlust nagu ülemnõukogu või Eesti Kongressi oma.

Kultuuriinimeste mandaat oli sugenenud pikkamisi – brežnevliku korra ahistustingimustes, kui nad oma tegevusega kujunesid eesti rahva paleuse tegelikeks elluviijateks, nendeks, kellest seda usuti. (Kuigi ka toona tulid tegelikud Eesti saatust puudutavad otsused – nt milliseid kaevandusi rajada või milliseid raudteid avada/sulgeda – «valitud» kogudest, ENSV Ülemnõukogust ja Ministrite Nõukogust või ka otse Nõukogude Liidu pealinnast.)

Lõpuks sündis seda tüüpi vabade mõtlejate tööna ka meie praegune põhiseadus. Nüüd on need inimesed ja nende volitused rahva eest kõnelda tuhmunud, lõppenud. Neil pole mandaati. Neil pole lubatud rahva eest kõnelda ega soovitada otsuseid, millist Eestit me kujundada tahame. Ja nii ongi õige.

Selle tabas juba enam kui kümnendi eest ära kuulus poliitik Villu Reiljan, soovitades kultuuritegelastel jääda oma liistude juurde. Tagantjärele tuleb tunnistada, et see oligi puhas tõde, ning valuline reaktsioon Reiljani sõnadele ei muutnud neid mitte tühjaks – ei, vastupidi, see annab tunnistust hoopis sellest, et Reiljan oli seda üteldes omast ajast ees. (Nagu ta võib-olla oli ees ka oma mitmetes muudes tegudes – aga sellegi üle annab arutust aeg.)

Nüüd ei räägi oma liistude juurde jäämisest mitte üksainumas Rahvaliidu poliitik, vaid seda meelt on kogu poliitiline peavool ja demokraatiline loogika. Õigemini: just nii ongi asjad seatud igas vähegi küpsemas demokraatias. Tunnistagem, lugupeetud kaaskodanikud, et oleme ka Eestiga sealmaal.

Sajad tühised allkirjad

Meil on ühel poolel inimesed, poliitikud, kes esindavad rahvast, ja viimase otsuse põhjal võib öelda, et nemad soovivad, et läbi Eesti, Soome lahelt Läti piirini rajataks hiigelehitis, 66 meetri laiune katkematute taradega ääristatud liikumiskeeluala, mis mahutab võimsa raudteetammi koos kahe rööpmepaariga ning kõvakattelise teenindustee. Mis sellest, et uus raudtee ei sobitu olemasoleva taristuga mitte mingil moel, ei ühildu ka looduse ega inimeste seniste liikumisteede ja asulatega.

Mis sellest, et tasuvusarvutustes on õhku ning vigu. Mis sellest, et ehitusele kulub üüratult maksumaksja raha muu taristu arvelt. Mis sellest, et Pärnusse sõidus võidame vaid 15 minutit. See-eest saavad magusat tööd ehitusettevõtjad ja tuleb avada enneolematus koguses uusi kruusa-, liiva- ja paekarjääre.

Nad soovivad just nimelt sellist Rail Balticut iga hinna eest – kui sellel ka suurt rongiliiklust ei tule (kes vajaks kaubaveoks kiirust 240 km/h?), saame Ema-Euroopaga vähemalt mõttelise ühenduse. Ka siis kui rööbastee ei peaks minema kaugemale Poola piirist, saame vähemalt Tallinnast sirge etteveotee Riia lennujaama.

See kõik ongi ometi riigikogu, eesti rahva demokraatliku otsustuskogu pädevuses.

Kõik olekski ju korras.

Ent Eesti kui noore ja veel poolmetsiku demokraatia puhul on siin see nüanss, et kõnealuse otsuse puhul, mis nii saatuslikul moel muudab Eesti looduslikku palet ja majanduslikke väljavaateid, on hulk kultuuriinimesi juhtinud mitme avaliku kirja ja aktsiooniga tähelepanu RB Eesti-vaenulikule loomule. Postimees avaldas 30.9.2016 esimese nn 101 kirja, hiljem järgnes juba 152 allkirjaga pöördumine, rida avalikke meeleavaldusi, ning lõpuks 222 allkirjaga ühiskiri otse riigikogu vastava hääletuse eel.

Kultuuriinimesi – kes muide pole mitte Eesti ühendusteede kaasajastamise vastu ega raudteeühenduste vastu Riiaga, vaid nad mõistavad, et Rail Baltic praegusel kujul ei vasta Eesti huvidele mitte mingil moel – ajendas tegutsema ja meeleheitlikke palveid riigikogule saatma muidugi ekslik usk, et nendel on kohustus Eesti saatuse küsimustes kaasa rääkida. Aga pole ju? Tõepoolest, võib küsida, mida teavad Hando Runnel või Fred Jüssi Eestist? Mis õigus on neil kaasa rääkida? Või Valdur Mikital?

Või mida oskavad asjast arvata Kristiina Ehin või Mart Kivastik? Mida teavad Marju Kõivupuu või Marju Lepajõe meie raudteevajadusest? Või Leelo Tungal, Hasso Krull ja Peeter Laurits – no mida? Ja Lehte Hainsalugi, mis sellest et ta kuulus nii põhiseaduse assambleesse kui Eesti iseseisvuse taastanud ülemnõukogusse? Ja mida võib ütelda Anu Lamp või teada maalikunstnik Imat Suumann? Viivi Luik, miks valutab südant tema? Mida mõtleb ometi lugupeetud Lagle Parek?

Või Andres Tarand, endine peaminister ja keskkonnaminister, kellel on poliitilist kogemust nii ülemnõukogust kui vähemalt neljast riigikogust? Mida Kaido Kama?

Ja Tõnis Mägi – tema isamaalaulud jäävad ju aastate taha? Samuti Jaak Johansoni omad ning Jüri Leesmendi värsid, miks on nemad nüüd sõna võtmas?

Mida teavad asjast akadeemikud nagu Jaan Einasto, Urmas Kõljalg, Ülo Mander, Eve Oja, Tõnu Tannberg, Jaan Undusk? Mida on muretseda loodusemeestel Hendrik Relvel või Aleksei Turovskil? Mida teab Erkki-Sven Tüür Hiiumaalt? Ajakirjanikud nagu Alo Lõhmus? Teatrimees Ivar Põllu? Kunstnik Tiit Pääsuke, muusik Villu Veski? Teatrikunstnik Ene-Liis Semper? Kitarrist ja laulja Riho Sibul? Arhitekt Kalle Vellevoog? Siin pole nende liistud.

Ajaloolane Marek Tamm? Või mida on siin kaasa rääkida diplomaadil ja mitmekordsel ministril Jaak Jõerüüdil, kes kah olnud ülemnõukogu liige?

Kolme riigikokku kuulunud omaaegne keskkonnaminister Vootele Hansen, Eesti Looduse peatoimetaja Toomas Kukk? Semiootikaprofessor, botaanik Kalevi Kull? Geograafide Õpetaja Heino Mardiste? Eesti statistika ja rahvaloenduste suurdaam Ene Tiit? No mida?

Juhani Püttsepp, jumal küll? Jaak Tuksam, ja tema unistused kodust keset metsa?

Või loetlegem neid, kes omal ajal riigikokku valitud olnud: Mati Hint, Jaan Kaplinski, Avo Kiir, Mihkel Kraav, Siiri Sisask, Ülo Vooglaid, Tõnis Lukas, Mart Jüssi, Aleksei Lotman ja Toomas Trapido, Tiina Lokk. Ja Juhan Telgmaa, kes ka ülemnõukogus jõudis olla.

Ammu on maha käinud ja mitmekümne aasta taha jäävad nende mandaadid ja koos sellega õigus rahva nimel rääkida! Nimetagem veel kunagist ministrit, riigikogulast ja kauaaegset peaministri nõunikku Kalev Kukke, siis veel Karli Lambotit. Jüri-Karl Seimi, Indrek Neiveltit, Raido Rüütlit jne – raudteendust, transiiti ja ärindust nad võib-olla küll tunnevad, aga pole neil voli rahva nimel rääkida. Ja ammugi mitte erudiit Peeter Volkonskil...

Volitus ja vastutus

Aga pidagem siin loendamisega piiri, kuigi jõudsime vaid 63ni, s.o vaevu veerandini kultuuritegelaste ühiskirjale allakirjutanutest, millega paluti riigikogul RB lepingut mitte ratifitseerida. Tühjagi.

Sest just üks teine 63 inimest oli ka riigikogus ratifitseerimise poolt hääletajaid: Tiit Terik, Helmut Hallemaa, Liisa Oviir, Toomas Vitsut, Toomas Paur, Dmitri Dmitrijev, Maire Aunaste, Johannes Kert, Dmitri Boroditš, Toomas Väinaste, Toomas Jürgenstein, Marianne Mikko, Valeri Korb, Jaanus Marrandi, Jaanus Karilaid, Mart Nutt, Andrei Novikov, Anneli Ott, Kersti Sarapuu, Inara Luigas, Tarmo Kruusimäe, Märt Sults;

Jüri Jaanson, Igor Kravtšenko, Remo Holsmer, Sven Sester, Viktoria Ladõnskaja, Martin Repinski, Tiina Kangro, Erki Savisaar, Mihhail Korb, Olga Ivanova, Hannes Hanso, Heljo Pikhof, Aivar Sõerd, Kalvi Kõva, Aadu Must, Andres Metsoja, Enn Eesmaa, Margus Tsahkna, Tanel Talve, Liina Kersna, Kalle Laanet, Arto Aas, Siret Kotka-Repinski, Madis Milling, Marko Pomerants, Marko Mihkelson, Marika Tuus-Laul, Helir-Valdor Seeder, Heimar Lenk, Mihhail Stalnuhhin, Eiki Nestor, Hanno Pevkur, Helmen Kütt, Ivari Padar, Maris Lauri, Rainer Vakra, Anne Sulling, Kristen Michal, Ants Laaneots, Urmas Kruuse, Toomas Kivimägi.

Nemad tunnevad Eestit ja tema raudteevajadust. Ja isegi kui ei tunne, on neil ometi olemas volitus ja vastutus Eesti nimel rääkida ning otsuseid langetada. Ja loebki see, mida otsustab riigikogu või vabariigi valitsus, kui ka soovitused võivad vahel tulla ELi pealinnast. Nii toimib küps demokraatia.

Kommentaarid (38)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles