Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Tugev teoorias, nõrk praktikas

12
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Maire Reest | FOTO: Illustratsioon: Andrus Peegel

Maire Reest sai Kaagvere kooli direktori kohusetäitjast selle juhiks 2011. aastal, enne seda töötas ta haridus- ja teadusministeeriumis. Ta on lõpetanud Tallinna Ülikooli käsitöö ja kodunduse aineõpetajana. Millalgi läinud kümnendil külastas Reest aga esimest korda Norrat ja sealne lastekaitsesüsteem jättis talle sedavõrd sügava mulje, et nüüd üritab ta midagi sarnast teha ka Tartumaal Mäksa vallas asuvas väikeses külas.

Just Reesti ajal jõudis kauaoodatud riigi rahalaev lõpuks Kaagverre ning tunamullu detsembris valmis 5,5 miljoni euro eest õppe- ja elukompleks, mis pidi naise ideed teoks tegema: uus koolimaja, peremaja ning kuus rühmakodu. Kool sai ka uue ja ambitsioonika nime – Maarjamaa hariduskolleegium. Kaagvere kooli uuendamise hinnaks oli Vastseliina internaatkooli sulgemine.

Väga erinevate probleemidega laste kokkukogumine Kaagverre on Reesti juhtimisel muudkui jätkunud. Mullu sügisel sai tütarlastekoolist ka poistekool ning asjad hakkasid üha enam käest minema. Ja nagu Postimees sel nädalal ka kirjutas, kaotas Reest selle õppeaasta algul täielikult kontrolli koolis toimuva üle.

Isegi meedia saabumine ei muutnud vähimatki – lapsed käivad üle aia, nagu tahavad, hulguvad küla vahel ja maanteedel, vandaalitsevad ning on üritanud juba ka varastada. Töötajad vaatavad anarhiat pealt, endal käed jõuetult rippu. Kõigele lisandub veel äsjane lugu räige seksuaalvägivallaga seotud kriminaalasjast.

Reest ei väsi üheski intervjuus rõhutamast, et neile lastele tuleb läheneda teisiti kui nõukogude ajal – see ei ole enam mingi erikool. Koolijuht räägib erivajadustest, psühholoogilistest probleemidest, tundeeluhäiretest, teraapiatest ja individuaalsest lähenemisest. Ta on ka öelnud, et kõige tähtsam väärtus on koolis see inimene, kes suudab luua lapsele mõtestatud tegevust ja last sellesse haarata.

Paraku on Postimehe ja Tartu Postimehe ajakirjanikud saanud aastate jooksul kaebusi just erikooli töötajatelt, kes pole rahul sellega, et Reest ei tegele vähimalgi määral nende õiguste ja vajadustega. Oskusliku meediaga suhtlejana on direktor suutnud siiani kõik kriisid vähemalt avalikkuse silmis ära maandada.

Viimaste sündmuste selgitamisel on koolijuht hakanud paraku hätta jääma. Kuidas muudmoodi suhtuda tema pidevatesse palvetesse, et külaelanikud võiks veel kaks kuud toimuvat taluda, kuni lapsed kohanevad? Eile teatas ta juba Postimehele, et olukord ei ole küll stabiilne, aga siiski kontrolli all, ja avaldas lootust, et laste üle aia hüppes käimised leiavad lahenduse kahe nädala jooksul. Samuti süüdistas ta töötajaid, et nad ei tunne huvi treeningute vastu, kus õpetatakse ka enesekaitset. Koolijuht lisas, et töötajatel peaks olema kohustus treeningutel käia, aga selle vastu ei tunta huvi.

Ja nüüd küsin mina, et kui on selline kohustus, siis miks ei käida? Miks direktoril puudub autoriteet saata töötajaid neile koolitustele?

Tundub, et teooria ja praktika ei käi Reesti puhul ühte jalga. Miks on selles koolis nii suur kaadrivoolavus? Miks ütleb tundmatuks jääda sooviv töötaja, et direktor ei suhtle kooli õpilastega, ehkki nad sooviks seda? Miks ta kurdab, et direktor ei tegele sugugi töötajate õiguste kaitsmisega? Miks räägib ta sellest, et direktor lahkub tööpäeva lõpus majast ka siis, kui seal on kriis, mida on vaja lahendada?

Kaagvere kool väärib juhti, kellel on autoriteeti kooli töötajate, õpilaste ning ka külaelanike hulgas. Kadunud autoriteeti pole paraku enam võimalik taastada ei kahe nädala ega ka kahe kuuga.

Tagasi üles