Sel nädalal tõi rahandusminiseerium avalikkuse ette vägeva prognoosi – tänavu ennustatakse Eestile 4,3-protsendilist ja tulevaks aastaks 3,3-protsendilist majanduskasvu. Riigieelarvet kokku leppiv valitsus tunneb end soodsas seisus ning mis saaks kohalike omavalitsuste valimiste aastal uhkem olla. Kuid varem tehtud õiged otsused võivad mugavaks muutudes kergesti käest libiseda. Oht selleks on nähtavalt olemas.
On fakt, et maailmamajanduses on soodsad ajad. Tänavu teises kvartalis kiirenes OECD riikide SKT aastakasv 2,4 protsendini. Hästi läheb meie peamistel eksporditurgudel Skandinaavias, kõik see mõjutab meie väikest avatud majandust kahtlemata positiivselt.
Eesti teise kvartali majanduskasv kerkis 5,7 protsendini. Õieti ei pea arve kinnituseks otsimagi. Inimene, kes Tallinnas ja väiksemateski Eesti linnades ringi liigub, näeb, et raha pressib piltlikult öeldes igast ilmakaarest. Kraanad on püsti, käib aktiivne elamispindade, büroode ja teede ehitus. Kaubanduskeskused, mille pindade ülim piir pidi ammu käes olema, on, üllatus-üllatus, üksteise võidu laienemas. Uute autode registreerimine kasvas augustis aastaga vähem kui Lätis ja Leedus, kuid siiski 11,9 protsenti.
Rahasse sukelduvat valitsust tuleks hoiatada uimasena šampanjavanni uppumise eest. Eelarve ületab esimest korda 10 miljardi euro piiri. Eelarvepositsiooni eesmärk luba tuleval ja ületuleval aastal seejuures eelarvet 0,5 protsenti SKTst miinusesse lasta ning aastal 2020 veel 0,3 protsendi ulatuses. Eilse seisuga lubatakse seda vähendada poole võrra, 0,25 protsendini SKTst. Opositsioon poleks muidugi rahul ei miinuse, tasakaalu ega ka ülejäägiga. Alati võiksid arvud olla suuremad ja positiivsemad.
Kuid sellises kriitikas on alati oma poliitiline koefitsient. Samas, kui defitsiidiosa eest lubatakse teha strateegilisi investeeringuid, siis nendesse tasuks valitsusel suhtuda küll tunduvalt enesekriitilisemalt, kui see nende seniste juttude põhjal välja paistab. Suurte tee-ehituste puhul, nagu Tallinna-Tartu maantee, polegi ju kõhklust (kuigi niisuguseid kulutusi oleks riigil soodne teha just vastupidises majanduskasvu faasis), ent miks peaks riik näiteks sekkuma niigi kuuma elamuehituse sektorisse? Keev vesi ei vaja keemiseks enam lisakuumust.
Riigieelarve peaks juba eelnõu kujul valitsuse laual olema 27. septembril. Avalikkuse ootus on, et read selles dokumendis pannakse kokku vastutustundlikult – majanduskeskkonda arvestavalt ja ka tulevikku vaatavalt. Et peetaks silmas teadust, haridust ja innovatsiooni. Ametis oleva valitsuse senine majanduspoliitiline praktika teeb küll pigem skeptiliseks, meenutades, kui palju värvi kulutati pakendiaktsiisi, auto- ja nüüd ka magusamaksu ideetoorikutele.