Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Sergei Metlev: Mati ja Oleg tõstavad peol kruuse ehk vene kooli desovjetiseerimine

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Sergei Metlev | FOTO: Erakogu

Tark oleks vene gümnaasiumid riigistada ning teha Jõhvi eeskujul suuri kaasaegseid gümnaasiume, kus vene ja eesti lapsed õpivad koos. Parim lõimumissaavutus on see, kui Mati ja Oleg lähevad ühest gümnaasiumist edasi ülikooli ja tõstavad üliõpilaspeol koos kruuse, kirjutab Sergei Metlev (Vabaerakond).

Jürgen Ligi pöörab oma artiklis (PM 4.09) tähelepanu asjaolule, et ulatusliku venekeelse haridusega jätkamine on tõsine karuteene venelastele, sest see takistab riigikeele omandamist ja Eesti väärtusruumi sulandumist.

Probleem on pika habemega ja on viimane aeg see habe maha lõigata. Eesti riik on teinud aastate jooksul samme gümnaasiumihariduse üleviimiseks eesti keelele (vene koolides on endiselt suhe 40:60 riigikeele kasuks). See on saavutus, kuid mitte igal pool ja mitte alati. Valju häälega sellest ei räägita, kuid on teada, et enamuses vene koolides on eestikeelsed tunnid tihtipeale eestikeelsed vaid osaliselt. Seda põhjustavad vanad kitsaskohad: gümnaasiumis õppivate vene emakeelega õpilaste riigikeele oskus on ebapiisav ning vajaliku ettevalmistusega pedagooge tuleb otsida tuletikuga taga.

Loomulikult, koolid on erinevad – mõnes suuremas ja edukamas koolis on need probleemid märksa tagasihoidlikumad, kui keskmises Ida-Virumaa koolis. Tähtsad on head eeskujud ning toetav suhtumine riigi ja kohaliku omavalitsuse poolt. Poliitilised sõjad vene kooli ümber rikuvad koolirahu ja sunnivad lihtsat õpetajat viibima keset võõrast lahingut pommirahe all.

Üleskutse on järgmine: pöörame pilgud gümnaasiumile ja vaatame, kus on vaja teha lisakulutusi ja –pingutusi kooliperede toetamiseks. Mõned koolid vajavad eraldi lähenemist. Tark oleks vene gümnaasiumid riigistada, võimalusel kokku panna ning teha Jõhvi eeskujul suuri kaasaegseid gümnaasiume, kus vene ja eesti lapsed õpivad koos – see on hea viis, kuidas hävitada vastastikke eelarvamusi ja hirme! Parim lõimumissaavutus on see, kui Mati ja Oleg lähevad ühest gümnaasiumist edasi ülikooli ja tõstavad üliõpilaspeol koos kruuse.

Mõne avaliku elu tegelase suust on viimasel ajal jälle kuulda, kuidas eestikeelne õpe on läbikukkunud ja see tuleb tagasi keerata. Sügavalt tagurlik arusaam haridusest! Vene kool Eestis on kujunenud välja 50nõukogude aasta vältel. Nõukogude tondi väljatuulutamine lähebki valuliselt. Inimene ei ole nutitelefon, kuhu saab paari liigutusega uue äpi alla laadida. Ähmaseid nõukogude arusaamu, mis otsapidi klapivad praeguse Kremli poliitikaga, tuleb kirurgi pühendumusega välja opereerida ja asendada eluterve, Eestile pühendunud ellusuhtumisega. Ma usun, et enamus meie vene koolide õpetajatest on head pedagoogid, kes tajuvad oma vastutust ühiskonnas ees, kuid siiski on ka teistsuguseid näiteid, mis teevad kurvaks.

See raskuste mägi ei tähenda, et argpükslik taganemine stagneerunud ja Eesti ühiskonnast eemaldunud vene kooli mudeli juurde on õige. Vahepeal on isegi tekkinud „süüliikumine“, mille eestlasest esindajad eksponeerivad oma süütunnet „ahistatud“ venelaste ees, mille taga on ka soov jätta kogu vene kooli teema rahule. Keegi on vist liiga palju lugenud Prantsusmaa ja Suurbritannia koloniaalsüütundest ja hakanud endale asju ette kujutama. Rahule jätmist tuleb siin mõista käega löömisena, seda ei tohi teha! Pingutused saavad olla tõeliselt viljakad vaid noorte puhul, kes ei ole näinud Nõukogude Liitu ja kelle jaoks on Eesti ainuke kodumaa. Ja pool pingutust on mõttetu teesklus.

Kui me ei suuda tagada vene emakeelega noorsoole head eesti keelt läbi hariduse, luua loomulikku suhtlemiskeskkonda koolides, kus õpilased õpivad sõltumata oma emakeelest koos; kui me anna vene noortele tugevaid emotsionaalseid ja praktilisi argumente enda Eesti põhiväärtustega (demokraatia, vabadus, eesti kultuur, Lääne orientatsioon) sidumiseks, siis jääme üle elama Nõukogude Liidu lagunemisest tingitud traumat, mille edasikandjaks kujunevad eilsed vene noored. Pole ilmselt vaja pikalt selgitada, miks see on halb meie julgeolekule ja majandusele.

Selles kontekstis pole väheolulised ka põhikoolid. Põhikoolidega on nii, et tegemist on kohustusliku haridusastmega, mille raames peab riik arvestama delikaatsemalt õpilaste vajadustega. Rahvusvähemuste esindajast lapsed peavad kindlasti saama võimaluse oma kultuuri säilitamiseks, oma emakeele kõnelemiseks. Kui senine lähenemine, et iga põhikool ise vaatab, kuidas ta õpetab eesti keeles, on selgelt nõrk ja tulemusvaene. Asju tehakse formaalselt, tuge on vähe. Aeg on tõsiselt kaaluda eestikeelse kohustusliku õppemahu sisseviimist vene põhikoolis, millele lisandub mitmeaastane ja hästi rahastatud riiklik programm.

Kui gümnaasiumi eesmärk on õpetada vaid eesti keeles, siis põhikoolis võime teha algust kakskeelse haridusega, mida on edukalt rakendatud näiteks Lätis. See näeb ette sujuvat õppeprotsessi kahes keeles. Vastavad metoodikad on olemas. Eks selle kahekeelse põhihariduse kasuks räägib ka see, et tegu on olulisemalt realistlikuma plaaniga, kui puhas eestikeelne õpe, kui võtta arvesse meie inimressurssi ja materiaalseid võimalusi. See olukord, kus noor läheb pärast venekeelset põhikooli eestikeelsesse gümnaasiumisse, tuleb lõpetada ja saavutada see, et põhihariduse lõpetamisel oleks eesti keele oskus tasemel B2 (kesktase) ja keskhariduse omandamisel C1 (kõrgtase).

Kurvaks teeb see, et Eesti haridussüsteemi ühinemise protsess on suures osas peatunud. Suuri asju ei võeta ette. Aeg läheb kiiresti…üheksakümnendatel sündinud põlvkond juba siseneb tööturule ja hakkab ühiskonda mõjutama. Aga veel pole hilja ennast kokku võtta ja asi ära teha.

Tagasi üles