Andrus Karnau: absurdne keeld, õhupallid õnneks jäid

Andrus Karnau Foto: Pm

Poliitilise välireklaami keeld pärineb aastast 2005. Toona põhjendati, et see aitab vähendada raha mõju poliitilise võimu saavutamisel. Loogika oli lihtne: mida jõukam erakond, seda suurema plakati jaksas too osta.

Põhjenduste hulgas oli ka see, et massiivne välireklaam suurendab avalikkuse vastumeelsust poliitika suhtes. Avalik ruum tuli keeluseaduse järgi vabastada poliitilisest propagandast, et ühe hoobiga saaks lahti nii plangule kleebitud lendlehtedest kui ka reklaamibüroodes kaunilt vormitud plakateist.

Mu meelest on keeluga saavutatud täpselt vastupidine tulemus soovitule, mistõttu oleks ammu aeg keeld tühistada. 2005. aastal vastu võetud seaduse seletuskiri ütleb, et keelu eesmärk on sundida kandidaate tegelema sisulise teavitustööga. Kui vaatame praegust kampaaniat, siis Reformierakond lubab olla tugev. «Tugev on kivikõva! Tugev teeb lausa mitu korda!» seisab oravate kondoomipakkidel. Keskerakond lisab: «Meie teeme». Nii et kampaania pole 12 aastaga kuidagi sisulisemaks muutunud.

Mis rahasse puutub, siis 2000. aastate algul võis tõesti olla, et hiigelplakatid neelasid suhteliselt suure osa kampaaniakulust. Aga kas see keeld aitab kampaaniakulude mõõdutundetu kasvu piiramisele kaasa, selles ma kahtlen, sest teised reklaamikanalid on endiselt avatud. Eelmisel pühapäeval ilutsesid linnades ja külades suured poliitikute reklaamid, öö jooksul need küll kadusid, sest esmaspäevast hakkas keeld kehtima, aga juba 2005. aastal kirjutas õiguskantsler Allar Jõks, et välireklaam nihkub lihtsalt varasemasse aega, seega ei täida keeld oma eesmärki. Jõksi järel on nii Indrek Teder kui ka Ülle Madise keeldu kritiseerinud. Teder viis 2010. aastal keelu põhiseadusele vastavuse vaidluse ka riigikohtusse, kus sai napi kaotuse.

2005. aastal oli peaaegu tundmatu ka sotsiaalmeedia. Facebook oli juba asutatud, aga see polnud veel koos oma sõsaratega tööriist, mille oskuslikul kasutamisel on võimalik võita valimisi või muuta maailmajagude saatust. Soov reguleerida välireklaami on ühe reklaamikanali absurdselt karm piiramine. Televisiooni ja raadiosse võib osta nii palju reklaamiaega, kui jaksate, aga plakatit kleepida ei tohi. Kas pole imelik?

Reklaamipiirangud teenivad juba turul tegutsejate huve, sest takistavad uutel tulijatel end tutvustada. Kes teab näiteks Zuzu Izmailovat? Kui mõni tundmatu seltskond tahab võimule saada, siis totaalne plakatikleepimise keeld ainult ahendab nende väljavaateid. Vineerist alus plakatiga võib olla tõhus vahend häälte kogumisel. «Kohalikel valimistel ei pruugi üksikkandidaadil või valimisliidul oma programmi üldse olla võimalik tutvustada teisiti kui välireklaami kaudu,» kirjutas riigikohtunik Jüri Põld 2010, kui esitas eriarvamuse riigikohtu otsusele.

Politsei on hädas reklaamikeelu kontrollimisega. Nii näiteks võib kaubanduskeskuse jalutustänavail reklaam olla, aga ühistranspordis mitte. Kandidaat tohib oma riietel ja autol kanda oma nime ja valimisnimekirja järjekorranumbrit, aga valimisloosungit mitte. Valimisürituse telgil võib olla poliitplakat, aga telgi kõrvale veel üht loosungit panna ei tohi.

Õnneks õhupallid tohivad linnaruumis olla, aga kampaaniakoosoleku kutse tuleb kohe pärast üritust maha võtta, vastasel korral on see keelatud reklaam. Keelu kontrollimine ja täitmine on liikunud absurdikuningriiki.

Mis puudutab avaliku ruumi vabastamisse poliitikast, siis pigem viitab see eesmärk poliitikategemise kartellistamisele ehk soovile ajada valitsemise asja kitsas ringis rahva eest varjatuna. Poliitika kuulub ikka rahvale.