Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Sirbis sel reedel: eestivene noored ja poliitika, soorollid, ökokriitika, Tallinna planeerimine

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Sirp, 15.09.17 | FOTO: Repro

Sirbis 15. septembril:

MIHHAIL TRUNIN: Olen 16-aastane

Tänavuse valimiskampaania ajal näib Tallinnas vähem olevat nii plakateid ja lendlehti kui ka vene keelt nende peal.

Ootamatult tunnen end 16-aastasena. Esimest korda on Eesti Vabariik kutsunud mind valimistel oma tahet väljendama. Tõepoolest, esmakordselt osalevadki valimistel 16-aastased noormehed ja neiud ning samamoodi minu tagasihoidlik, eelmisel aastal alalise elamisloa saanud isik.

Minu Eesti poliitika

Enese võrdlemine noorukiga on antud juhul kohane mitmel põhjusel. Esiteks on uue poliitilise maastiku avastamine (ma ei häbene tunnistada, et tunnen ikka veel huvi ennekõike Venemaal toimuva vastu) mulle nagu terve uue maailma avastamine. Teiseks, kuidas ma ka ei püüa kohaneda, olen harjunud teistsuguste poliitiliste oludega ning see uus maailm tundub mulle meenutavat «kaunist kauget». Jutustan näitlikustamiseks kaks lugu, mis juhtusid minuga tänavu augustis ning mis Venemaal sündinud ja kasvanud inimese arvamust mööda iseloomustavad Eesti poliitikat väga ilmekalt.

KATRIN VIRUNURM: Iga kunstiteos ütleb midagi looduse kohta

Ökokriitika eesmärk on keskkonnaprobleemide teadvustamine ja looduskultuurilise eetika tutvustamine, andes loodusele kriitilises mõtlemises keskse koha.

Ökokriitika alguspunktiks võib pidada 1970. aastaid, mõiste pärineb väidetavalt kirjandusteadlase William Rueckerti 1978. aastal ilmunud esseest «Kirjandus ja ökoloogia: ökokrititsismi eksperiment» («Literature and Ecology: An Experiment in Ecocriticism»).

Ökokriitikat võib selle kitsamas tähenduses vaadelda püüdena tasakaalustada aastakümneid väldanud kulturalismi:  kui strukturalismis ja poststrukturalismis nähakse loodust kultuurilise konstruktsioonina, siis ökokriitika eesmärk on anda loodusele kriitilises mõtlemises ja tegevuses keskne koht . Ökokriitilise mõtlemise keskmes on eetiline otsus: looduse ja keskkonna väärtustamine ning antropotsentristliku hierarhia lõhkumine.

Ökokriitikal on tulevikku ka kunstiteaduses. Intervjuu Ameerika kunstiteadlase Bart Pushaw`ga. BART PUSHAW: «Ökokriitilisest vaatepunktist esitatud küsimused tunduvad enesestmõistetavad, aga kui neid ei esitata, jäävadki need vastuseta.»

Taimest heeringani. Pille-Riin Larm intervjueerib semiootik Kadri Tüüri, kelle doktoritöö kannab pealkirja «Looduskujutuse semiootika: looduskirjanduse näitel».

KADRI TÜÜR: «Distsiplinaarsus hakkab ennast ammendama: maailm on niivõrd mitmetahuline, et ühe teadusharu piires ei saa seda ammendavalt uurida.»

SANDRA HAUGAS: Siiruviiruline hariduspoliitika

Haridusminister Reps suutis teha midagi, mida pole ammu tehtud: tõsta (kas või korraks) avaliku aruteluareeni keskmesse haridusteema, mis ei haakugi tavapäraste menukite ehk PISA uuringute või eliitkoolidega. Ministri mõte hakata põhikoolilõpetajaid jaotama gümnaasiumi- ja kutsekoolikõlblikeks riiklikult fikseeritud lävendi alusel tõi kaasa pahameeletormi nii avalikes kui ka eraviisilistes arvamusavaldustes. Tõsi, oli ka neid, kes otsustasid hukka mõista hoopis ministri plaanile reageerinute seisukohad: lävendipõhisele süsteemile üleminek on alles mõtte tasandil, mistõttu olevat vara seda avalikkuses lahata. Väidan, et kuivõrd õhku paisatud mõtte rakendamine tooks kaasa fundamentaalse nihke Eesti senises hariduskorralduses ja kuna ettepaneku autor on riigi hariduspoliitika kõrgeim juht, on selle igakülgne analüüsimine rohkem kui õigustatud. Seda enam et tänapäeva poliitikateaduses käsitletakse ka teemade tõstatamist osana poliitikakujundamise protsessist. Keskendun oma analüüsis kolmele peamisele küsimusele: 1) kuidas mõtestada lävendipõhisele süsteemile üleminekut Eesti senise hariduspoliitika valguses, 2) kuivõrd põhjendatuks võib poliitikamuudatust pidada ning 3) mida ütleb säärane ettepanek Eesti hariduspoliitika kujundamise kvaliteedi kohta?

MARTTI PREEM: Linnahallist Reidi teeni. Kümnendid Tallinna linnaplaneerimises

Tallinna kesklinna mereääre avamisest linnale ja linlastele on räägitud Eesti taasiseseisvumise algusest peale. 1990ndate lõpus, 2000ndate alguses toimus mitu planeeringuvõistlust linnahalli ja sadama vahelisele ning sadama alale. Suurejoonelisi lahendusi pakkusid välja näiteks arhitektid Andres Alver, Meeli Truu, Irina Raud jt.

Neist ühtki ei asutud aga realiseerima, sest maa-ala omandisuhted olid veel kujunemisjärgus, samuti polnud selged Tallinna Sadama plaanid Vanasadamas. Planeeringuvisioonide realiseerimisele mõjus halvasti ka keskvõimu mõnetine usaldamatus Tallinna linnavõimu suhtes pärast seda, kui riik andis linnale arenguvajaduste rahuldamiseks (näiteks uus linnavalitsuse hoone, uus ooperiteater jne) suured tühjad alad Admiraliteedi basseini ümbruses, aga 2001. a müüs linn (linnapea oli siis isamaaliitlane Jüri Mõis) need 125 miljoni krooni, so umbkaudu  kaheksa miljoni euro, eest Hillar Tederi firmale. Seega riigilt avalikuks kasutuseks saadud krundid läksid kommertssfääri. Praegu ehitatakse seal siis Porto Franco ärikeskust.

ALLAN AKSIIM: Sugu ja soolisus

Ürgtunge ümber ei programmeeri, aga soo rolle on võimalik suunata ja vormida.

Soolisusega seonduv näib olevat meie aja kultuuripoliitiliste vaidluste üks keskseid küsimusi. Kahjuks on arutlused sel teemal harva kooskõlas teadusliku kirjandusega. Järgnevalt püüan seda tühimikku osalt täita.  Pean ette hoiatama, et mu tähelepanekute ja teemade haare saab olema kitsas ja erapoolik.  – vaatlen põhiliselt meeste ja naiste bioloogilisi erinevusi ja sarnasusi, evolutsiooni taaka ning kõige selle keerulisi tagajärgi ühiskonnale.

MARTA BAŁAGA: Vaevu vee peal

Veneetsia filmifestival heitleb uueneva filmimaastiku ja muutuvate tuultega

Michael Jackson ei olnud kunagi näinud «Bluusivendi». Ja mitte ainult: ta polnud näinud ka selliseid linateoseid nagu «Trading Places» ja «Loomade maja», mistõttu ta esimene kohtumine lavastaja John Landisega kujunes võrdlemisi kummaliseks. Miks sellest siin rääkida? Lihtne. Videost Michael Jacksoni loole «Thriller», mille nad hiljem koos tegid, sai tänavuse Veneetsia filmifestivali ideaalne illustreering. Kuigi jah, «Thrillerit» oli Veneetsias võimalik näha ülikvaliteetses 3D-formaadis, on see sellest hoolimata lugu surnutest ja maha maetutest. Või peaks ütlema: uppunutest?

Intervjueeritavad

Helsingi linnaplaneerija Douglas Gordon

Muusikakriitik Tõnis Kahu

Tallinna Muusikakeskkooli direktor Timo Steiner

Tallinna Vene teatri uus kunstiline juht Filipp Loss

Soome lavastaja Teemu Mäki

Arizona ülikooli soo- ja naisuuringute professor Susan Stryker

Arvustamisel

Pärdi päevad «Nargenfestivalil»

Karl Ove Knausgårdi «Minu võitlus. 1. raamat. Surm perekonnas»« ja «Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees»

Guram Odišaria «Presidendi Kass»

Chris Kala «Mõistmaks, kes ma olen»« ja Egert Rohtla «Mine ja kaota ennast. Ühe uitaja reisipäevik Euroopast»«

Mare Vindi näitused «Dialoog. Mare Vint ja Jaanus Samma»« Kumus, «Valged linnad»« Vabaduse galeriis ja «Valgus»« Tallinna Jaani kiriku galeriis

ERSO lastekontsert «Kasvan koos muusikaga»

Tagasi üles