Ahto Lobjakas: president kahe kuhja vahel

Ahto Lobjakas Foto: Priit Simson

Kahevahel olemine kumab läbi paljustki, millega president uudisekünnise ületab, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.
 

Kõrvuti Jaak Aaviksoo agnostilise artikliga enesemääratluse moraalist («Infokonfliktid ja enesekaitse») ilmus samas väljaandes (Diplomaatia, märts 2011) samal teemal lugu «Skeptik Saulusest Pauluseks» Toomas Hendrik Ilvese sulest.

See, et Aaviksoo provotseeritud kommentaaride ja reaktsioonide kõrval ei jagunud ühtegi viidet Ilvesele, on omamoodi kommentaar presidendi institutsioonile tema praeguses kehastuses. Aaviksoo kui ministri öeldul oli adressaate murdu, sest teemast tundsid end puudutatuna paljud. Ilves presidendina seevastu ei kõnetanud selle mõõdupuu järgi kedagi.

Teataval määral seletab erinevuse sisu. Aaviksoo sõnum oli lihtne, mustvalge manifest, mis taandas rahvusliku eksistentsi meie-või-nemad-olelusvõitlusele. Ilvese sõnum oli mitmekihilisem, intellektuaalselt nõudlikum, lõppkokkuvõttes vastuoluline ja ühesest seisukohavõtust keelduv. Ühelt poolt, loo alguses, oli koos Aaviksooga sõnumiks, et Venemaa tuleb. Psühholoogiline kaitse on midagi, millel on «sügav sõjaline mõõde» (loe: objektiks Venemaa) – mida president nüüd vähemalt pealkirja järgi Pauluse innuga hakkab rahvani viima. Teiselt poolt saab Vene ohust artikli lõpuks veskikivi avalikkuse kaelas, mis meid tähtsamate (Euroopa) asjade juurest eksitab. «Aga tahaksin, et hirm võimaliku vallutamise pärast poleks Eestis enam ei valimisdebati ega tavaliste jutusaadete teemaks.»

President on segaduses. Deus ex machina’na toob ta sisse «usu Eestisse» kui psühholoogilise kaitse koondeesmärgi. Kuid see jätab vastuseta peamise: on see usk sellesse, et venelased enam ei tule, või sellesse, et ikka tulevad? Nende kahe vahel tuleb valida ning seda kardinaalselt erinevate järeldustega uskujate ja nende psühholoogia jaoks. President, tundub, ei suuda otsust langetada. Seda erinevalt Aaviksoost (ja kapo aastaraamatutest), kelle usk kuulub jäägitult esimesele variandile ning kõik ülejäänu on vaid vahendite küsimus.

Mis ei tähenda, et Ilvese järeldustel kõnealuses essees poleks intellektuaalses plaanis iva sees. Voodi alla koletisi kujutledes ei tegele me reaalsuse kujundamise, veel vähem enesekaitsega, vaid enesepiiramisega irratsionaal­sete hirmude küüsis. Presidendi järeldused on siin selges vastuolus Aaviksoo omadega, kelle anakronistlik mõtteviis eeldab, et psühholoogiline kaitse tähendab esimese sammuna kodanike subjektsuse ja vaba tahte koolutamist etteantud mõõdu alla.

Aga president ei suuda (või ei taha) vormida neid erinevusi poliitiliseks platvormiks. Kui Aaviksoo valib moraalse oportunismi, siis Ilves tundub tõlkivat oma moraali poliitikaks paremal juhul oportunistlikult.
Analoogne kahevahelolu kumab läbi paljust, millega president uudisekünnise ületab. Ühelt poolt esindab ta sulgumisele suunatud tendentse (sinnapoole osutab lõppkokkuvõttes igasugune eneseusk) ning kultiveerib hierarhiasoodumust ühiskonnas pingviinide paraadide, meediavaenulikkuse, esimese vabariigiga tõmmatavate paralleelide ja muu sellisega. Distants massidega on rõhutatud ja ankurdatud visiooni pattulangemiseelsest pastoraal­sest, peaaegu seisuslikust Eestist.

Kõigele sellele oponeerib presidendi moderniseerimisgospel, kosmopoliitsus, lai silmaring ja komme paigutada Eestit kõikvõimalikesse rahvusvahelistesse (esmajoones tsiviliseeritud lääne) kontekstidesse. Just siia kuulub wikilekitud torge Eesti Vabariigi presidendi institutsiooni aadressil. (Paradoksaalselt ei erine võrdlused olemuslikult Eesti ühiskonna kiindumusest igasugustesse edetabelitesse, mida president regulaarselt taunib.)

Siia kuuluvad ka hootised kassandralikud hoiatused autoritarismi tõusu eest, viimane neist «vabakondade» kõnes eelmisel nädalal. Väikese, suletusele kalduva ühiskonna jaoks on see oht ilmne. Ilves näeb seda, aga tal tundub puuduvat veendumuste täisjulgus, mida ei kallutaks ajalikumad kaalutlused. Allikakaitseseaduse heakskiitmine, Keskerakonna valimiseelne poliitiliseks paariaks kuulutamine ilma erapooletu instantsi otsuseta ning laiemalt oma võimupiiride tagasihoidlik tõlgendamine võimalike konfliktide vältimiseks praeguse võimupartei Reformierakonnaga on kõik märkideks kindla sisemise kursi puudumisest. Vastuseta on jäänud (ja ilmselt jääbki) põhimõtteline küsimus, kas kaitstakse Eestit või demokraatiat ja õigusriiki Eestis. Mis on väärtusena ilmtingimatu, mis mööduv?

Esmapilgul näib paradoksaalsena, et tegemist on presidendiga, kel varasemast karjäärist on ette näidata toona rekordiline valimistulemus. Kuid Euroopa Parlamendi valimised pole koht põhimõtteliste poliitiliste valikute tegemiseks ja neil registreeritud toetus ei ole vabalt konverteeritav poliitiline kapital. On enam kui küsitav, kas Ilves võidaks täna üldrahvalikud presidendivalimised tõsiseltvõetava oponendi (loe: mitte Edgar Savisaare) ees.

Praeguse presidendi kasvav distants avalikkusega lubab selles kahelda. Osaliselt on distants valiku küsimus, aga osaliselt ilmselt asjaolude sund. Pole ilmselt juhuslik, et ühel maailma juhtival e-riigil on praegu president, kelle avatus sotsiaalmeediale ja selle võimalustele jääb teiste seas alla kolleegidele nii põhjas kui idas. Presidendisäutsud Twitteris kõlavad tänapäeva Eestis absurdse mõttena. Tasub mõelda, miks.

Üks põhjus võib olla ajaloos, selles, mida Vene ajal armastati nimetada objektiivseks paratamatuseks. Ilves on rõhutatult eestlaste president. Psühholoogilise kaitse mõiste piiritleb ta rõhutatult rahvuslikuna: vaja on tegeleda «eestlaste psüühikaga, kui meid peaks tabama midagi hullu». Piiritlus on Eesti praegust poliitilist reaalsust arvestades loogiline, kuid sellest üksi ei piisa. Ja siin ongi ehk Ilvese esimese (ja võimaliku teise) ametiaja suurim nõrkus. Tal puudub side Eesti elava ajaloolise kogemusega.

Moraalse kandepinna otsimisel ei piisa XIX sajandist ega XX sajandi 30ndaist, jalgealune peab olemas olema ka iseseisvuse kaotamisele järgnenud poolsajandis, mis määrab tänapäeva Eestit ikka enam kui miski muu. Lennart Meri ja Arnold Rüütel olid mõlemad selle ajaloolise reaalsusega kontaktis (Rüütel nomenklatuurse kommunistina küll n-ö piirväärtusena).

Mõlemad tajusid eri viisil seda, et Eesti riigijuhi väljakutse pole konstrueerida rahvale kõlbelist selgroogu, vaid tegeleda sellega, mida enam muuta ei saa – Vene aja traumadega. Peamiseks traumaks polnud hirm (marginaalne nähtus brež­nevlikus igapäevas), vaid elu ja tõekspidamiste odav ja igapäevane lahknemine. Hirm on kõige taga praegu (nagu Ilveski essees sedastab), loomulik hirm tagasivõidetud elu ja väärtuste kaotamise ees. See hirm saab hääbuda vaid koos mäluga («Mälu instituut» on siinjuures veel üks paradoks).

Rahva psühholoogia ei vaja mitte kaitset, vaid mõistmist. Niivõrd kuivõrd Eestile on vajalik presidendi institutsioon, on tema esimene ja peamine ülesanne selle psühholoogiaga lävida. Platoni koopamüüdi etendamine klassikalise hariduseta poliitilise eliidi galeriile on efektne, aga riigi ja ühiskonna seisukohast tühi töö.

President peaks olema poliitiliselt sõltumatu, ühendav figuur – parem veel, poliitikast üle, nagu Meri. Praegustes oludes nõuaks see isiklikke eeldusi, mida Eesti poliitilistes ringkondades ei leidu. Lahendus võiks olla presidendi otsevalimised, kuid avalikkuse ja võimu võõrandumise määra arvestades võib olla juba hilja. Sümptomaatiline on presidendiinstitutsiooni hääbumist saatnud õiguskantsleri jm näiva korrektiivse potentsiaaliga ametite fetišeerimine – märk sellest, et riigitüüri hoidjale seaks otsemandaat ebareaalsed ootused.