Ivan Makarov: kas «Eestlane olen» on monopolistlik-natsionalistlik loosung?

Kolumnist Ivan Makarov. Foto: Erik Prozes / Postimees

Soov elada oma riigis enda, mitte võõraste seaduste ja kommete järgi, ei ole monopol ega sallimatus. See on eestlaste õigus, kirjutab kolumnist Ivan Makarov.

Hämmastaval kombel ei ole taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajal veel kunagi olnud niivõrd ebameeldivat valimiseelset õhustikku. Saabuvad kohalikud valimised pole ju Mihhail Gorbatšovi lemmikväljendit kasutades «saatust kandva» tähendusega, kui korrumpeerunud monoparteilise süsteemi all aastaid kannatava pealinna õrn vabanemislootus välja arvata.

Depressiivsust ja kohati ka raevu tingib ehk see, et ennast juba enesekindlalt tundma hakanud rahvas oli ühtäkki sattunud silmitsi olukorraga, mis ei olnud veel mõni aasta tagasi mõeldavgi.

Mitte keegi ei oleks uskunud, et meie ministriteks ja meedia võtmefiguurideks võivad saada inimesed, kes on keeldunud hukka mõistmast massiküüditamisi. Meie ühiskond oli täiesti õigustatult nördinud, kui tuli ilmsiks tibude julm kohtlemine linnuvabrikus. See ületas meie taluvuse piiri, erinevalt sellest, et meie riigi etteotsa olid sattunud laste ja vanurite rahvuspõhise massilise öise loomavagunitesse laadimise õigustajad.

Intensiivne rünnak laulupidude vastu XII noorte laulu- ja tantsupeo järel oli samuti rünnak meie laste vastu nende kodus. Sellega võrreldes on kohtualuste hiigelplakateid täis linn ja rahva poolt läbinähtavate juhtivate peibutuspartide eriti jultunud demagoogia pigem Kreisiraadio sketšide nägu.

Riigikogu esimehe Eiki Nestori kirglik soov saada valituks tagasihoidlikku kohalikku omavalitsusse on ju tegelikult seadusandlik anekdoot. Nagu ka kahtlase taustaga inimeste nimekirjadesse kaasamine (endine repressiivorganite töötaja; sugukõlvatuste eest 4-, 9- ja 11-aastase poisi kallal Itaalias kuueks aastaks vangi mõistetud muidu andekas inimene ja üks eriti fašistiderohke, kusjuures kaugeltki mitte eestikeelne parteinimekiri).

Meie külje all lõigatakse tänaval lapsevankriga jalutavate noorte emade kõrisid, on alanud venekeelses meediaruumis mõnevõrra teise nurga all esitletavad üliagressiivsed suurõppused Zapad, meil hirmutatakse rahvast koorevõi kadumisega lettidelt… ja meie austatud president Kersti Kaljulaid on selles olukorras riigikogu ees esinedes pidanud eriti ajakohaseks rõhutada, et «sinimustvalget genofondi ei ole olemas» ja «mitte keegi ei saa monopoliseerida eestlaseks olemise uhkust». Ajastus missugune!

Kas see peaks tähendama, et Mattiiseni-Leesmenti «Eestlane olla on uhke ja hää» on monopolistlik-natsionalistlik loosung ja selle saatel võitnud rahvast tuleb kui mitte diskvalifitseerida, siis igatahes noomida? Sellele küsimusele vastamise jätaks allakirjutanu parema meelega eestlaseks loodud inimestele ja üldse mitte sellepärast, et nad oleksid seda monopoliseerinud.

Pigem sellepärast, et oma esinemisega minu riigi president minu rahvuskaaslasi ei kõnetanud. Sest kui meil on tõesti paljurahvuseline riik, siis miks oli see tema mõnevõrra ülepingutatud kujund niivõrd kitsalt suunatud? Kas eestlased on praegu tõesti kõige probleemsem ja sallimatum rahvastiku osa? Mis sõnum on sellega saadetud teistele rahvusgruppidele, kuidas nad peaksid sellest mitte just kõige reljeefsemast improvisatsioonist aru saama?

Kurb küll, aga paljud tundemärgid näitavad praegu, et meie president ei ole venekeelse elanikkonna seas oma eelkäijast sugugi populaarsem. Kui riigikogulased loobuksid oma presidendi valimise monopolist rahva kasuks ja valimisõigus oleks antud ka mittekodanikele, siis šansid osutuda valituks oleksid igal elementaarseltki eestimeelsel kandidaadil peaaegu olematud.

Meil on praegu olemas tark ja kena president ja seda tänu just nimelt teatud «monopolidele», sealhulgas sinimustvalgele. Tänu sellele on meil üldse naispresident ja olles president, ei pea ta katma oma nägu ning julges kogunisti nimetada Venemaad agressiivseks riigiks… Kuid ma ei soovita isegi tugeva närvisüsteemiga inimestele tutvuda sellega, mis järgnes sellele Venemaa-teemalisele avaldusele meie venekeelsetes foorumites.

Soov rääkida Eestis eesti keelt, võtta oma kodus vastu ainult kutsutud külalisi, elada oma riigis enda, mitte võõraste seaduste ja kommete järgi, ei ole monopol ega sallimatus. See on paraku eestlaste õigus ja seda aktsepteerivad ka paljud siinsed teise keele ja kultuuriga inimesed.

Kuid saavutatud teatud tasakaalu hakkasid nüüd teatud maailmavaatega eestlased raevukalt ründama. «Kui ma kuulen sõna «laulupidu», siis haaran revolvri järele,» hüüatab siinne Joosep Keppels.

Eesti mõte ongi selles, et see on paljude rahvuste kodu, kuid mitte Paabeli torn, et siin räägitakse ikka veel eesti keelt, korraldatakse kultuurseid inimesi vaimustavaid ja liigutavaid imelisi laulupidusid, tehakse korralikult tööd ja omatakse oma kordumatut iseloomu ning tõekspidamisi. Ilma selleta tekkiks siia Venemaa provintsi laadne koht ja eestlased oleksid sama «rohkearvulised» nagu setud Petseris.

Allakirjutanu Pihkva oblastis elada küll ei tahaks.