Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jaanus Vaiksoo veste: Raivo E. Tamm kui näidiseestlane

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Raivo E. Tamm jooksmas. | FOTO: KRISTJAN TEEDEMA/PM/SCANPIX BALTICS

Augusti alguses tõmbas meedia tähelepanu endale näitleja Raivo E. Tamm, kes läbis Pühajärvel poolpika triatloni. Elevust ei tekitanudki niivõrd tuntud näitleja osavõtt karmist jõuproovist kui just teadmine, et triatloniks ettevalmistust alustas Tamm alles jaanuarikuus ülekaalulisena ja pehmelt öeldes ebasportlikus vormis.

Jaanus Vaiksoo | FOTO: Postimees/Scanpix

Eks muidugi, paljudele eestlastele tulebki ju Raivo E. Tamme nime kuuldes kõigepealt silme ette «ENSV» baarmen Illar või Õnne 13 Allan Peterson. No mis triatlonimehed need on – joppenpuhh! Naljanumber, eks. Triatloni võib teha Jürgen Ligi taoline sitke vend, mitte elumees Illar või Petersoni-pehmo. Raivo E. Tamm on üks nendest näitlejatüüpidest, kelle rollid ja päriselu inimestel segi kipuvad minema.

Küllap kohtab ta tänaval omajagu neid fänne, kes Illarile käe pihku pistavad ja tunnustavalt õlale patsutavad, ehk nagu näitleja ise on öelnud: «Kuulen seda joppenpuhhi vasakult ja paremalt.»

Raivo E. Tamme viimaste aastate tegemisi jälgides tundub, et tegemist on näidiseestlasega: need eespool mainitud rollid, mis rahvale lõputult äratundmist pakuvad ja endast eesti mehe koondportreed kujutavad, pluss kodanik Tamme enda tegemised kaitseliitlasena, reservohvitserina ning paadunud autofännina.

Ilma irooniata – isamaalisus ja autohuvi on kindlasti ühe keskmise keskealise eesti mehe tunnused. Lisaks kõigele sellele ilmus paari aasta eest Tarmo Vahteri raamat «Karuks istus vangitornis…» – põhjalik sissevaade nõukogude okupatsiooni n-ö Vaino ja Gretškina perioodi, mille üks kulminatsioone oli 1980. aasta noorterahutused. Teos algab aga üllataval kombel just 12-aastase Raivo E. Tamme juhtumiga, kes Mustamäel kaaslastega sinimustvalgeid lendlehti  levitas, vahel jäi ja KGBsse toimetati. See juhtus 1978. aastal.

Neli aastat hiljem osales Tamm koolinoorte sõjalis-sportlikuks mänguks Kotkapoeg valmistudes 13,5-kilomeetrisel Paide-Türi rahvajooksul. See jäi järgnevaks 35 aastaks tema kõige pikemaks jooksudistantsiks kuni tänaseni, kui ta läbis 52-aastase mehena järjepanu 1,9 km ujudes, 90 km rattal sõites ja 21,1 km joostes.

Vikerraadiole antud intervjuus rääkis Tamm oma triatloniloo Sten Teppanile üksipulgi lahti. Ta alustas jaanuaris jooksmise asemel kepikõnniga ja 15 kilo raskemana kui nüüd. Siis vaheldus viis minutit kõndi viie minuti jooksuga. Nii samm-sammult läbi kaheksa kuu Otepää raudmehe võistluseni välja.

Tamm tõestas kõigepealt iseendale ja seeläbi ka kõigile teistele, kui tohutult palju on meis peidus ja kui väikest osa sellest potentsiaalist me elu jooksul tegelikult kasutame. Vananeva mehena ei pea triatloni läbimiseks olema spordiga lapsest saati sina peal. Küllap meil kõigil on elust mõned kogemused, kuis omandasime lapsena mängeldes oskused, mida üldiselt peetakse täiskasvanute pärusmaaks.

Hiljuti meenutas mulle üks sõber, kuidas ta kümneaastaselt võttis üksi suure kombainiga vilja ja tühjendas täis saanud punkri veoautokasti, samal ajal viljavõttu katkestamata. Nüüd pole ta kindel, kas oskab kombaini käimagi panna.

Sama vana poisikesena pidin ma koolivaheaegadel üksi kodus olles püüdma puude ja põõsaste otsast kinni kõik peret heitnud mesilassülemid, sest isa oli päeval tööl. Täna ei oska ma öelda, kas saaksin sellega hakkama. Väga palju ilusat ja huvitavat jääb meie elus avastamata, tööd tegemata, unistused täitmata, sest me oleme enamasti lihtsalt mugavad ja laisad või hoiavad meid tagasi mingid hirmud, kompleksid, (eel)arvamused või lapselik trots – ma ei tahagi seda osata ja teha. Vanemaks jäädes tähendab see lihtsalt leppimist paratamatusega, et õige aeg on ammu möödas.

Kõige hullem, kui selline suhtumine puudutab meie oma tervist. Eespool mainitud intervjuus rääkis Raivo E. Tamm, et oli aastaid hädas kõrge kolesterooliga. Arst soovitas muidugi tablette, mida tuleb elu lõpuni võtta.

Tean punetava näo ja suure kõhuga külamehi, kes joovad viina ja õlut nagu vett, sest hommikul võetud rohud tõmbavad vererõhu alla. Rasvast grill-liha tasakaalustab kolesteroolitablett, ülekaalu aitab taluda mugav autosõit. Elumõnud ei saa jääda nautimata! Nii on märksa mugavam kui ronida kitsale rattasadulale ja vändata end higiseks ning võhmale.

Muidugi tähendab vanana millegi uue õppimine visa eneseületust, väikeste sammudega edasiliikumist ja usku, et ettevõtmine väärib ikka kogu seda loobumist ja enesepiitsutamist. Ent see vabadusetunne, mis pärast eesmärgi saavutamist sind valdab, on samasugune poisikeselik uljas võidurõõm nagu siis, kui ronisid metsas kõige kõrgema puu kõikuvasse latva ja ümberringi vihisev tuul hetkeks sul hinge kinni lõi.

Raivo E. Tamm oskab teatrilaval geniaalselt kehastada purjus tüüpe. Olen näinud seda kõige lähemalt Eesti Draamateatri väikeses kammersaalis, kui ta aastate eest Allan Kressi lavastatud «Klaasist loomaaias» Tom Wingfieldina kapitaalselt täis jäi. Aga veel rohkem oskab ta üllatada oma julgete rollidega päriselus.

Ain-Alar Johansoni juhendamisel «hea eeskuju persoonina» läbitud Otepää raudmehe võistlus on üks Raivo E. Tamme viimase aja muljetavaldavamaid osatäitmisi. Igaüks meist võiks midagi sellist omal kombel tunda ja läbi elada, ükskõik mida uut elu meile seeläbi siis pakub. Tamm tuletas meile oma etteastega meelde kolm tuntud tõde: esiteks – alustada pole kunagi liiga hilja; teiseks – me ei tea tegelikult, millised jõuvarud ja anded on meis peidus, kui me ei proovi neid leida; kolmandaks – hea tervis ja enesetunne on suurelt osalt meie endi kätes. Lihtsad tõed, aga midagi sellist kohates mõjuvad ikka nagu suured avastused. Joppenpuhh!

Tagasi üles