Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhtkiri: pole olemas väikest ja süütut vägivalda

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Episood laupäevasest jalgpallikaklusest Lasnamäe kunstmurustaadionil. FC Flora dressipluusis mehele otsa vaatav mees on FC Infoneti tegevjuht Aleksandr Altosar. | FOTO: Brit Maria Tael

Eesti valitseva jalgpallimeistri FCI ja Tallinna Flora hiljutine mäng meistriliigas pälvis laiema avalikkuse tähelepanu. Kahjuks mitte sportliku elamuse, vaid tribüünil aset leidnud vägivaldse intsidendi tõttu. Asjaolu, et kakluses osales väike arv mõlema klubi poolehoidjaid, ei vähenda toimunu kaalu. Vastupidi, igasse sellisesse juhtumisse tuleb suhtuda äärmiselt tõsiselt.

Nagu õigusriigis valitseb nulltolerants omakohtu suhtes, nii pole olemas süütut vägivalda. Üks korralik jalgpallilahing pakub võimsaid emotsioone. Seetõttu võib kergesti juhtuda, et mänguga kaasnev frustratsioon, juhul kui tulemus pole rahuldav, kandub üle vastasseisuks tribüünidel. Igal võistkonnal, olgu tegemist rahvuskoondise või klubiga, on kirglikud poolehoidjad oma tõekspidamiste ja fännikultuuriga. Vastastikune tögamine on tavaline, see pole enamasti ohtlikum kui hiidlaste ja saarlaste omavaheline lõõp.

Kui aga asju hakatakse paika panema füüsilise vägivallaga ning sellele õigel ajal ja adekvaatselt ei reageerita, kasvab oht lumepallina. 29. maid 1985. aastal meenutatakse ühe spordiajaloo mustema päevana, kui Brüsselis Heyseli staadionil nõudis vägivald Juventuse ja Liverpooli mängus 39 inimelu ning 600 sai vigastada.

Halvimal juhul areneb esialgu tühisena näivast rüselemisest sügav ja keerukas vaen. Jalgpallil on tihe side ühiskonnaga. Ka Eestis on jalgpall ülekaalukalt populaarseim pallimänguala, mida harrastab Eestis spordiregistri andmetel 21 258 eri vanuses inimest (spordialadest edestab jalgpalli vaid võimlemine). Pole saladus, et Eestis on osa jalgpalliklubisid selgelt venekeelsed, mistõttu valitseb ka rahvustevahelise konflikti oht, ja kahjuks on sel pinnal intsidente olnud. Eesti rahvuskoondises on nii eesti kui vene emakeelega pallureid ning saavutatud mõistmine on hea eeskuju mitte ainult jalgpallis.

Alaliit uurib, nagu sellistel puhkudel ikka, asja põhjalikult ja määrab karistused. Samal ajal on tähtis, et ka klubid ise ja nende poolehoidjad ise analüüsiksid olukorda, et seesuguseid juhtumeid tulevikus ennetada, ning tunnetaksid avaliku lepituse vajadust. Esimesed sellised kirjad on meediasse jõudnud ja see on positiivne.

Ärplejad, kes rusikatega vehkima kipuvad, peaksid aru saama, et leidub äärmuslikke jõude, kes nende rumalust igal võimalusel ära kasutavad. Kes soovivad väiksed erimeelsused suurteks konfliktideks puhuda, provotseerida ühiskonnas kriise, millelt loodetakse poliitilist profiiti lõigata.

Jalgpalli peetakse spordialade kuningaks, mis suudab pakkuda rahvale ülevaid ja ühendavaid hetki. Vägivallajuhtumid ei mürgita üksnes üht spordiala, vaid kogu ühiskonda.

Tagasi üles