Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Taavi Aas: millest küll tuleb see alaline virisemine?

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Taavi Aas | FOTO: Mihkel Maripuu

Eesti inimestele meeldib endast mõelda kui uuendusmeelsetest. Paraku ei mäleta ma oma 12 aastast Tallinna linna teenistuses ainsatki suurehitust, mis poleks möödunud halvustamise ja parastamiseta. Samas kui objekt valmis, võetakse seda enesestmõistetavalt ja elatakse sellega rahus. Miks nii, küsib Tallinna tegevlinnapea Taavi Aas (Keskerakond).

See, et igas populatsioonis on üksikuid tõrksaid isikuid, on arusaadav. Kuid mõni inimhingede ekspert võiks seletada, millest tuleb see, et need, kellel peaks olema enam vastutusvõimet, poliitikud ja ajakirjanikud sama negativismi ja vähem olulisele keskendumisega kaasa lähevad? Isegi kõrgelt haritud riigikogulased hakkasid ühel hetkel rääkima, et Haabersti hõberemmelgas on pühapuu. Kahtlustan, et ajaloo ja usundiloo õpikud seda au pajule ei omista.

Kena kool, virisev kajastus

Mitte ükski hea ehitis ei jää karistamata. Gustav Adolfi Gümnaasiumi algkoolimaja on täielik tippklass, kuid AK saatejuht ei suutnud healt kolleegilt Andres Pajulalt, haridusameti juhilt küsida 4. septembri ETV otsesaates millestki muust peale kasutusloa. Kasutusloa teema kadus päevakorrast juba järgmisel päeval, seega tekib küsimus, miks keskenduti üksnes sellele, mis niigi lahenemas?

Suurepärane koolimaja, kus paikneb oma tähetorn ja hiigelklaver, mille klahvidel talludes saab muusikat luua, jääb meiega aastakümneteks. See on midagi püsivat, aga jäi saates kõrvaliseks. Kasutusloa venimine oli loomulik, töö oli suur ja võttis aega, kuid lõpuks said lapsed õppida oma koolimajas. Õpilaste kommentaari keegi ei küsinud, kuid nende nägusid vaadates tundus mulle, et see oleks olnud positiivne.

Samamoodi saime hurjutada, kui panime käima trammi Koplisse. Rahvas lehvitas trammile järele, inimesed olid elevil. Meediakajastuses aga hakkas domineerima hoopiski virin nende tööde pärast, mis polnud veel valmis ja millega läks veel kümmekond päeva aega.

Sõditi ka Vabaduse väljakuga

Jah, trammide ooteplatvormide ehitus venis, sest esialgne töövõtja läks pankrotti ja tuli leida asendus. Ja selles olukorras oli esmane taastada liiklus isegi siis kui teiste, sekundaarsete töödega läks veel nädalapäevad aega. Alternatiiv oleks olnud kooliaasta alguses trammi mitte käiku panna. Leidsime, et parem on alustada olukorras, kus kõik tööd pole lõppenud kui jätta Kopli veel mõneks ajaks trammiühenduseta.

Ka see ehitis ei jäänud karistuseta. Meid süüdistati praagis. Kuid ehitis oli tegelikult korralik, lihtsalt mõne tööga läks veel mõned päevad aega. Mõne kuu pärast ei mäleta praeguseid ebamugavusi enam keegi, kuid trammiliini sünnipäev möödus taas halvustamise saatel.

Kas poleks aeg juba õppida, et ei pea igal juhul vastu olema? Vabaduse väljaku puhul leidus hoiatajaid, et äkki kukub kirik auku. Ei kukkunud. Parkimisplatsist sai paik, kus kena pidada vabariigi aastapäeva, Tallinna maratoni ja muid suurüritusi. Uuenenud Tartu maantee puhul 2006. aastal sai linn endale senisest märksa esinduslikuma sissesõidu. Ometi korraldas üks seltskond selle vastu meeleavalduse, kus abilinnapea Olga Sõtnikule pisteti banaan näkku.

Linna sissesõit Tartu maanteelt, Vabaduse väljak, Gustav Adolfi Gümnaasiumi algkoolimaja – kõik need ehitised võiksid tekitada usaldust. Vaadake Tallinna linnamüüre ja torne. Need seisavad sajandeid. Kes mäletaks tollaseid virisejaid?

Tagasi üles