Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Agu Uudelepp: kuratlik lubadus paradiisist

39
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Agu Uudelepp | FOTO: Arno Saar / Õhtuleht

Probleem on selles, et EKRE julgustab ja õigustab riigikogu liikmete tasandil põlgust ja vägivalda igasuguse teistsugususe vastu ning näitab üles täielikku hoolimatust lepingutest kinnipidamise ja Eesti liitlassuhete vastu, kirjutab poliitikavaatleja Agu Uudelepp.

Kõigepealt üks ülestunnistus. Ma pean isa-poega Helmet Eesti praegustest erakonnajuhtidest konkurentsitult kõige karismaatilisemateks ja andekamateks. Ja nende eesmärki Eestist, kus eestlastel on põlvest põlve hea, turvaline ja mugav elada, igati üllaks.

Kahjuks on see, kuidas eesmärgini tahetakse jõuda, siinkirjutaja meelest võimatu, sobimatu ja kohati päris eemaletõukav. Seejuures mitte konkreetsete valimislubaduste tasandil, vaid olemuslikult ja strateegiliselt.

Olukorra mõistmiseks tuleb kõigepealt aru saada kontekstist. Sel nädalal algas kohalike volikogude valimise aktiivse kampaania periood. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses on kirjas, mis on kohaliku volikogu pädevus. Valimislubadused peaksid olema nendes raamides.

Laiemalt paneb põhiseadus täpselt paika, milleks on Eesti riik loodud – tagamaks eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine.

Nüüd kerkib küsimus, mis on kõige tähtsam probleem, mis vajaks praegu Eesti riigi ja eesti rahva vaates lahendamist? Vastus võib meile meeldida või mitte, kuid rahvastikupüramiid ja naise kohta sündivate laste arv ei valeta – me peame tegema kõik endast sõltuva, et vältida eestlaste sattumist kiirenevasse väljasuremiskeerisesse.

Seega on võtmeküsimus, kas erakonnad ja valimisliidud teadvustavad endale seda küsimust ja seda vastust? Kurvem ja küünilisem variant on see, et nad mõtlevad vaid valimistulemuse maksimeerimise kontekstis.

Kui teadvustavad, siis on nad võtnud ette oma valimisprogrammid ja kirjutanud neisse, mida peaks just selles kohalikus omavalitsuses tegema, et inimesed oleksid valmis seal elama ja julgeksid saada lapsi, sest usuvad, et on võimelised järeltulijad üles kasvatama.

Kui ei, siis mängitakse madalatel instinktidel, et hääled kätte saada. Manatakse võimulolijaid. Võrreldakse natsismi ja kommunismi. Kembeldakse, kas peaminister oleks ikka pidanud ID-kaardi teemal pressikonverentsil osalema. Kujundatakse väär keskkond.

EKRE aitab oma retoorika ja tegevusega kõvasti kaasa sellele, et keskkond oleks rikutud ka vaimselt ja välismaaga. Probleem ei ole selles, et nad aitavad normaliseerida vihkamist. Probleem on selles, et nad julgustavad ja õigustavad riigikogu liikmete tasandil põlgust ning vägivalda igasuguse teistsugususe vastu ja näitavad üles täielikku hoolimatust lepingutest kinnipidamise ja Eesti liitlassuhete vastu.

Põlgusest ja vihast alustades. Mul on tõesti raske mõista inimesi, kes on valmis kedagi vihkama ja seda vihkamist aktiivselt välja näitama lihtsalt selle pärast, et see keegi on teistsugune. Kusjuures mitte omast tahtest või oma viitsimatusest teistsugune, vaid on teistsugusena sündinud.

Kuskohalt läheb see piir, kus nn tavalisest erinev tuleb jõuga tavaliseks väänata? Pool sajandit tagasi õpetati vasakukäelised lapsed Nõukogude Liidus vägisi parema käega kirjutama. Üks mu vana sugulane läks hauda selle teadmisega, et vasakukäeline on puudulik, kes ei ole võimeline paremakäelisega võrdselt tööd tegema. Me kõik saame aru, et see on lollus.

Palju muu puhul aga ei mõista. Me oleme jõudnud ühiskonda, kus nahavärvi või seksuaalse sättumuse pärast võib päriselt ka peksa saada. Või vähemalt sõimata, sest kui vana naine sind ikka sõimab, siis sa ju ei lähe talle kallale, et ta vait jääks.

EKREs on poliitikuid, kes olemuslikult on minu jaoks täpselt samasugused kui islamiäärmuslased või kommunistid, keda nad sõnades vaenavad. Kui öelda, et lähtuvalt oma maailmavaatest ja õiguskäsitusest ja väärtushinnangutest võibki teist nahavärvi inimesele vaimselt või kehaliselt haiget teha, siis kiidetakse vägivalda.

Niisugune kiitmine ringipööratuna tähendab aga seda, et moslemist mehel on õigus teha haiget valgele naisele. Tema ju usub sellesse.

Kuid kas ikka on? Äkki on nii, et must mees ei tohi valget naist vägistada ja valged mehed ei tohiks lihtsalt profülaktika mõttes iga musta meest peksta? Isegi kui see mees on kodunt kaugel võõral maal.

Kui öelda, et venelaste koht ei ole Eestis, siis sisuliselt räägitakse sellest, et mitusada tuhat inimest tuleks küüditada. Kuhu? Või eraldada, mis on olemuslikult puhas apartheid. Vägivald. Me võiksime mäletada, et pool sajandit sundi ei pannud Vene võimu armastama.

Asja teeb hullemaks see, et lisaks koduse õhkkonna riknemise aktiivsele kaasaaitamisele üritatakse meid ka liitlastega tülli ajada. Euroopa Liidu osas antakse inimestele mõista, et sealt saadava kasu võtaksime vastu küll, kuid oma osa jätaksime täitmata.

EKRE deklareerib otsesõnu, et mingite pagulaskvootidega ei peaks ühinema. See on selge sõnum Itaaliale, et meie neid ei aita kohe mitte üks raas. Lihula samba tagasipanek on näkkusülitamine Prantsusmaale ja Suurbritanniale.

Samas ei tasuks unustada, et kõik kolm on olulised NATO liikmed. Me ootame, et nad lähetaks vajaduse korral oma sõdalasi siia surema pärast seda, kui oleme nad puu taha saatnud. Kas päriselt või?

Võiks ju arvata, et EKRE meelest piisab USAst, ja Donald Trumpi on nad kõvasti kiitnud. Samas on EKRE liikmest riigikogulane selgelt öelnud, et USA sõduril on õigus turvaliselt Eesti tänavail käia ainult siis, kui ta on vormis. Kui ei ole, võib meile appi tulnud mustanahalist peksta, sest miks ta, murjan, sündis neegrina?!

Ma tõesti kardan selliseid karismaatilisi ja võimekaid poliitikuid. Sest põrgutee on sillutatud üllaste kavatsustega.

Tagasi üles