Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhtkiri: valimismaalingud linnahalli seinal

13
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Märt Sults lasi Linnahallile joonistada seinamaalingud. | FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Tallinna linnahalli ebaseadusliku ülevärvimisega on saanud ühe erakonna üks kandidaat enne valimisi hoopis rohkem tähelepanu, kui ta kirjavigadega valimisreklaamid ja kogu muu tegevus oleksid anda võinud. (Eneseirooniliselt tuleb tunnistada, et eks ole seegi juhtkiri osa tähelepanust, mida ei tahaks kinkida.)

Mõtteeksperimendi korras küsime, kas keskerakondlasest linnapea kohusetäitja suhtuks toimunusse samamoodi, kui linnahalli oleks lasknud üle värvida näiteks mõni valimisliidu Vaba Tallinna Kodanik kandidaat? Me võime pikalt ja laialt arutada, kas need maalingud meeldivad või mitte. Fakt on aga see, et keskerakondlasel Märt Sultsil õnnestus see sündmus suure linnale kuuluva objektiga korraldada vahetult enne kohaliku volikogu valimisi ja see on paratamatult osa tema isiklikust valimiskampaaniast.

«Mind teeb murelikuks, kuidas võim ja raha kasutavad tänavakunsti oma eesmärkide saavutamiseks,» ütles Postimehele Berliinis tänavakunsti uurimisega tegelev Diana Marossek ja lisas, et «nad kasutavad kunstnikke ja nende töid, aga ei anna kunstnikele ega kunstile midagi tagasi.» Jutt oli sellestki, millise umbusuga on näiteks Saksamaa tänavakunstnikud suhtunud sellesse, kui poliitikud on püüdnud neid oma kampaaniates ära kasutada.

Mündi teine pool on, et tänavakunst on muutunud linnakodanike poolt hukkamõistetavast võõraste seinte sodimisest millekski, millega lisaks tõsiselt tegelemisele pöördub ka uurijate ja publiku huvi. Berliinis maalis Eesti kunstnik Edward von Lõngus tervele hulgale seintele oma töid ja see on lausa osa Eesti kultuuriprogrammist.

Seega pole nii, et tänavakunstnikud väldiksid alati ja igal juhul mistahes koostööd «ametliku ühiskonnaga» või vastupidi. Samuti on fassaadimaalingud, mida vast ei saa eespool mainitud tänavakunstiga päriselt ühte patta panna, täiesti loomulik osa tänapäevasest linnaruumist – kõndige kasvõi Tartus Ülikooli tänaval. Sellest ka ilmselt kohatine mõistmatus, mis siis ikkagi ja kas üldse valesti läks.

Lisaks seadusrikkumisele, mille tõttu ähvardab asjaosalisi trahv, ongi vale see, et juhtunu on sisuliselt seotud valimiskampaaniaga. Keskerakondlane Märt Sults ei ole selles loos mässav tänavakunstnik ega nende eestvõitleja. Ta on poliitik, kes on tänu erakondlikule kuuluvusele määratud sihtasutuse Tallinna Linnahall nõukogu liikmeks. Ja ta on seda kohta sisuliselt ära kasutanud iseenda valimiskampaaniaks ja meediakajastuse saatel.

Muinsuskaitseametil ei jäägi muud üle kui seadusrikkumisele reageerida. Vaidlused maalingute ilu üle ei puutu õigupoolest asjasse. Maalingud teinud kunstnikud on saanud erakordse tähelepanu ja pildid jäävad ju alles ka siis, kui seinad puhtaks pestakse.

Tagasi üles