Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Rääkigu diplomaatia, mitte relvad! Eesti välisteenistuse 100 aastat

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Välisministeeriumi hoone Tallinnas Islandi väljakul. | FOTO: Kaupo Kalda

Sada aastat tagasi, 7. septembril 1917 tegi Eesti Maanõukogu Tallinnas Jaan Tõnissoni ettepanekul otsuse «väljaspool kodumaad meie rahvuseliste huvide kaitseks välja astuda». Eesti välisteenistuse sajandi kestnud tegevusele vaatab tagasi välisminister Sven Mikser (SDE).

Järgmisel aastal tähistab Eesti Vabariik oma sajandat sünnipäeva. 14. novembril 2018 täitub aastasada ka välisministeeriumil, mis on selleks ajaks järjepidevalt tegutsenud ei rohkem ega vähem kui 100 aastat, seda mitte ainult de jure vaid ka de facto, sest Ernst Jaaksoni tegevus Eesti Vabariigi esindamisel Ameerika Ühendriikides ei katkenud hetkekski, olles sümboolseks omariikluse sillaks üle pikkade okupatsiooniaastate.

Samamoodi, kui Eesti Iseseisvusmanifesti väljakuulutamisele 24. veebruaril 1918 eelnesid mitmed ettevalmistavad sammud, võib ka Eesti välispoliitika ajaarvamist alustada erinevatest sündmustest. Välisteenistuse ajalugu kõige põhjalikumalt uurinud professor Eero Medijainen on meie välispoliitika alguspäevadeks pakkunud küll 24. veebruari 1918 ja detsembrit 1917, aga kõige varasemalt ka 7. septembrit 1917, mil veel enne enamlaste võimuhaaramist Peterburis Eesti Maanõukogu Tallinnas Jaan Tõnissoni ettepanekul otsuse tegi «väljaspool kodumaad meie rahvuseliste huvide kaitseks välja astuda».

Väljavõte Maanõukogu protokollist Jaani Tõnissoni ettepaneku vastuvõtmise kohta 7.9.1917 / Välisministeerium

Kuna see oli esimene kord, mil Eesti otsustas oma tuleviku osas rahvusvaheliselt kaasa rääkida ja enda huvide eest ka välispoliitiliselt seista, siis väärib see lähemat tsiteerimist. Jaan Tõnissoni ajaloolise ettepaneku kirjelduse leiame Maanõukogu istungi protokollist nr 30-b:

«Kui Baltimaade tuleviku küsimus ilmasõja käigu läbi rahvusvahelise harutuse ja kokkuleppimise aineks muutub, siis tuleb Eesti rahval täieliku kindlusega seletada, kuidas meie maa saatus peab kujunema, et rahval elulised huvid rahuldatud saaksid. Et selle küsimuse arenemisele soovitavas sihis kaasa mõjuda ja meie rahva elunõuetele tarvilikku avaldust muretseda, tunnistab Maanõukogu kui Eesti rahva esitus tarvilikuks isikuid ära tähendada, kellel ülesandeks on väljaspool kodumaad meie rahvusliste huvide kaitseks välja astuda» Välisdelegatsiooni liikmeteks, kes 1918 aasta jaanuari seisuga kõik juba välismail tegevuses olid, said Jaan Tõnisson, Ants Piip, Ferdinand Kull, Mihkel Martna, Karl Menning, Karl Robert Pusta ja Eduard Virgo.

Eesti välisdelegatsiooni liikmed. Vasakult: Eduard Virgo, Ants Piip, Mihkel Martna, Jaan Tõnisson, Karl Menning, Karl Robert Pusta, Julius Seljamaa / Välisministeerium

Välisdelegatsiooni pitser / Välisministeerium

Uue alguse rajajad

Nüüd on meil võimalus tähistada Maapäeva ajaloolise ja ettenägeliku otsuse sajandat aastapäeva. See esimese otsus pani alguse meie välisteenistusele, mh ka välisministeeriumi loomisele 14 kuud hiljem, ja võitis meile kätte Eesti iseseisvuse rahvusvahelise tunnustamise. Meie eelkäijatele kummarduse tegemine on täna heaks ettekäändeks vaadata tagasi Eesti välispoliitika edukusele ka Eestile kõige ärevamatel aegadel ja osutada senise edu põhjustele, et paremini mõtestada meie praegust tegevust ning mõelda tulevikule.

Möödunud sajandi üheksakümnendate alguses saavutasime me üheskoos selle, mis iga akadeemilise tõenäosusteooria järgi tänagi võimatu paistab – enda ajalugu korrates suutsime me Eesti iseseisvuse taastada.

Lennart Meri ajalooline kiri 21. augustil 1991. / Välisministeerium

Selle suure sihi nimel läksid Tallinnast teele, veel ammu enne kui Eesti iseseisvuse taastamine Toompeal välja kuulutati ehk kohe kui muutuste tuuled lootuse järele lõhnama hakkasid, esimeste uute Eesti välisesindajate seas Arvo Alas, Margus Laidre ja Sven Jürgenson. Lähetajaks Lennart Meri ning Eesti Instituut.

Nad olid seekord palju nooremad, palju vähem Euroopas või kaugemal reisinud kui Jaan Tõnisson või Ants Piip, kuid nad teadsid Eesti lugu, nad uskusid, et omariiklus peab taas võimalikuks saama ja nende tarmukus, järjekindlus ning innukus aitas tuua Eestile uue võimaluse meie oma riigi rahvusvahelise tunnustuse taastamise näol. Hiljem said nii neist juba eelõhtul piiri taha lähetatud inimestest  kui ka neile peatselt järgnenud esimese laine noortest diplomaatidest esimesed iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi suursaadikud.

Lennart Meri ajalooline kiri 23. augustil 1991. / Välisministeerium

Oleme täna oma kodumaal vabad ja kaitstud, ent üha kiiremini muutuv maailm meie ümber teeb meid taas kord ärevaks. Mitmed saavutused, mida oleme enda ilmakaares juba enesestmõistetavaks pidanud, on järjekordselt küsimuse alla seatud. Seisame teeristil ja mõtleme, millist teed edasi minna.

Mis ja kus on see hõbevalge juhtlõng, mis meid edukalt siia meie tänapäeva on toonud, kas ja kuhu ta meid edasi juhatab?

Senise edu valem

Usk ja veendumus, et kui meie vanavanemad suutsid kord iseseisva Eesti riigi üles ehitada ning sellest eduloo teha, siis meie pole mitte kehvemad, vaid suudame ka, on meid alati ka välispoliitika tegemisel kannustanud. Mis mujalt maailmast vaadates võis võimatu missioonina paista, oli meie talupojamõistust mööda loomulik ja loogiline tegutsemine. Olgu see siis Vene vägede väljaviimine Eesti pinnalt või EL ja NATO liikmeks saamine.

Me oleme osanud olukordi õigesti ja kainelt hinnata ja tarku nõuandeid kuulata, aga me oleme ikka reaalpoliitikast kaugemale vaadanud – oleme teinud seda, mida me oma hinges oleme õigeks pidanud, ja jäänud truuks iseendale. Me pole teeristidel mitte kergemat rada otsinud, vaid valinud elu, mis on väärt elamist.

Pole kuigi raske seletada, miks välispoliitika Eestile eluliselt tähtis on. Me ei pea siili tarka nõuannet ootama, et mõista, et meie kodumaa julgeoleku esimene kaitseliin asub välismaal ja seda liini kaitsevad Eesti diplomaadid.

Pealegi – kui mõnes suures riigis hakkab välismaa peale kuskilt seitsme mäe ja mere tagant, siis eestlase jaoks pole välismaa kuigi palju kaugemal kui enda õuevärava või järgmise tänavanuka taga, põgus paarsada kilomeetrit ühes ja umbes sama palju ka teises suunas, või siis tänapäevaselt vaid ühe näpuliigutuse kaugusel meie arvuti või nutiseadme ekraanist, mis toob välisuudised silmapilkselt igaüheni meist.

Eesti inimeste ja riigi traditsiooniline avatus välismaailmale on alati olnud meie tugevus, toeks meie kultuurile, ärile ja julgeolekule. Just avatus on meid õpetanud mõistma ümbritsevat maailma ja tajuma selle pooltoone. Oleme kasvanud tundma meid ümbritseva maailma seadusi, ohte ja võimalusi.

Need on tarkused ja oskused, mida ei omandata ei ennast kindlusemüüride taha peites ega elevandiluust tornis istudes. Samavõrra kui arste, sõdureid või kooliõpetajaid., vajab Eesti ka praegusajal oma diplomaate ja Eesti välisteenistust, kes aitavad vahendada Eestit maailmale ja maailma Eestile.

Püüe vabasse maailma

Tõsiseid ja silmnähtavalt pikaajalisi väljakutseid meie iseolemisele ja omariiklusele on praeguses ärevas rahvusvahelises keskkonnas mitmeid. Rändesurve ja terrorismiohu kõrval mõjutavad Eestit kõige enam külma sõja järgse maailmakorra ja Euroopa julgeolekuarhitektuuri õõnestamine Venemaa poolt ning Lääne mõjuvõimu ja majandusliku osakaalu järk-järguline kahanemine maailmas, mida võimendavad üha uued ja kurikavalamad väljakutsed lääne ühtsusele.

Üheks väljakutseks lääne ühtsusele on tõusnud liberaalse demokraatia väärtuste vaidlustamine, seda nii globaalselt kui ka siseriiklikult mitmetes Euroopa Liidu liikmesriikides. Meenutagem – Eesti iseseisvust taastades ei tahtnud me GULAGist üksikkongi  kolida.

Me tahtsime koju tagasi, me tahtsime tagasi enda kohta läänes, ikka selleks, et jääda eestlasteks ja taas elada vabas maailmas. Raudne eesriie ei löönud eestlasi pimedusega, me tahtsime nende Euroopa rahvaste hulka, keda meie pool sajandit kestnud vangipõlve ajal olid vaba ja jõukana hoidnud liberaalse demokraatia väärtused.

Me korrastasime oma kodu  ja saime liikmeteks nii Euroopa Liidus kui NATO-s, millest said meie majandusliku heaolu ja julgeoleku nurgakivid. See sai võimalikuks tänu Eesti majandusreformidele, õigusriigi põhimõtete järgimisele ja inimõiguste austamisele ja sellele, et võtsime omaks vaba Euroopa väärtused.

Me ei ole Euroopas üürnikud ega mõisamoonakad. Me oleme põlisrahvas, me oleme omanikud. Lisaks täna ka veel Euroopa eesistujad pooleks aastaks, millal saame kõige paremini oma elupaiga tulevikku kujundada.

Just Eesti on Euroopas viienda ehk digivabaduse lipukandja, mille tunnustuseks on septembri lõpus Tallinnas toimuv Euroopa Liidu tippkohtumine. Eesistujana juhtisime mõned päevad tagasi Tallinnas näiteks ka Euroopa välis- ja kaitseministrite kohtumisi, kus lepiti kokku Euroopa välis – ja kaitsepoliitikas.

Välisminister Lennart Meri kohtumas Tšehhi ajutine asjur Josef Maćiŝekiga oma kabinetis Toompeal oktoobris 1991 (VM arhiiv). Sellest kabinetist tehti kõik tähtsad otsused 1990-91. / Välisministeerium

Mis viib meid edasi?

Meil jätkub tarkust mäletada, et kui 1930ndate Eestis liberaalse demokraatia tiivad lennuvõimetuks kärbiti, siis üsna pea ootas meid ees hääletu alistumine. Meie ühiste väärtuste alahindamine, nendest osaliselt või täielikult loobumine Atlandi-ühises ruumis, kus me täna elame, olgu siis odava populismi survel või kildkondlikku kiusu ajades, pole mitte intellektuaalselt huvitav abstraktne stsenaarium vaid otsene ja tõsine oht meie julgeolekule, Eesti elule nagu me seda elada soovime.

Läänemere jälle kord geopoliitiliselt seismiliseks muutunud regioonis võib põhiväärtustes vääratamine meile saatuslikuks saada, meie Eesti geopoliitilistes tõmbetuultes üksi jätta kogu meie rahva tänase elu ja edu tuhana tuulde heita.

Tänastel keerulistel aegadel on välisministeeriumi ja kogu meie välisteenistuse esimeseks ülesandeks kindlustada Eesti riigi suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse kestmine, mitte ainult ettenähtavaks tulevikuks vaid igaveseks, sest nii tahab Eesti rahvas.

Välispoliitika seisukohast on meil selleks vaja maksimaalselt laia ja tugevat rahvusvahelist toetust ja empaatiat, seda nii ÜRO-s kui Euroopa Liidus ja NATO-s ning meie oma Läänemere piirkonnas. Nii nagu sada aastat tagasi töötavad Eesti diplomaadid ka täna meie iseseisvuse kindlustamisel eesliinil eeskätt selle nimel, et Eesti poleks mitte kunagi enam üksi, et Eestit võetaks vabas maailmas kui riiki ja ühiskonda, mille eest tasub elada, võidelda ja vajadusel ka surra. Eesti maine maailmas on väga hea.

Oleme vastutustundliku, väikese, tubli ja innovaatilise XXI riiki musternäidis. Eesti jaoks alati olnud ja on ka täna eluliselt oluline rahvusvahelisel õigusel ja reeglitel põhineva maailmakorra kindlustamine, selle maailmakorra kestmine, kus maksab mitte rusikajõud vaid võrdsete õigus, sest vaid sellises keskkonnas lahendatakse konfliktid diplomaatia ja läbirääkimiste teel, mitte tule ja verega. See on ka üks põhjus, miks oleme valmis võtma veelgi suuremat vastutust rahvusvaheliste tüliküsimuste rahumeelsel lahendamisel, pürgides ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks.

Kui meie diplomaatia edukuse mõõdupuu kaugem ots ulatub välismaailma, siis tema esimene ots on kindlalt ankurdatud kodumaa mulda. Välispoliitika peab tegelema asjadega, mis on meie rahva tuleviku seisukohast tähtsad. Välispoliitika ei tööta iseenese jaoks, vaid meie inimeste huvides. Eesti inimeste huvide mõistmine ja neist lähtumine on taganud meie edu ajaloo otsustavatel hetkedel ja seesama kindel tee on meile ainus võimalik valik ka kõigil tuleviku teeristidel. Meie inimeste julgeolek, majanduslik heaolu ja personaalne turvalisus on ka edaspidi meie diplomaatide töö mõte, siht ja mõõdupuu.

Edu võtmeks üha muutuvas maailmas on iseendale ja oma väärtustele truuks jäämine. Meie väärtused ja huvid käivad alati käsikäes, sõltumata sellest kas me seda alati usume ja märkame või mitte.

Olgem tasakaalukad

Äsja Tallinna külastanud Saksamaa president Walter Steinmeier tõdes enda kõnes, et Eesti ei ole Euroopa ääremaa, et Eesti asub meie ühise väärtuskogukonna keskmes. Tõtt öeldes ei ole ma enda arvukatel ametireisidel Euroopas või kaugemalgi veel kedagi kohanud, kes Eestit ääremaaks peaks, ainult meie ise kujutame seda endale mõnikord ette.

Üheks meie identiteedi osaks on ka tasakaalukus. Kui paljud meist kahetsevad, et Eesti kaitsevägi 1939. ega 1940. aastal käsku ei saanud Narva jõel vähemalt kolm sümboolset lasku õhku teha, siis ei tunne ma kedagi, kes kahetseks, et Eesti taasiseseisvumine veretult läks, seda isegi Läti ja Leeduga võrreldes. Jah, meie põlvkond ei teeninud lahinguväljal välja Vabadusriste, kuid me oleme ometi võitjad.

Laulev revolutsioon ei puudutanud meie rahva hinge mitte vähem kui Vabadussõda. Seega rohkem eneseusku ja enesekindlust – täna olemegi meie see Euroopa kuhu sai ihaletud pool sajandit. See Euroopa ei ole enam mitte ainult geograafiline, vaid ka vaimne kogukond. Sügaval oma südames tunneme me ennast meie enda Euroopas nagu meie omas kodus, sest tänapäeval jookseb tsivilisatsioonide piir pigem seal, kus ühel pool on õiguse jõud ja teisel pool tugevama õigus. Meie oleme valinud neist esimese, sest me oleme need kes me oleme ja teisiti me ei saa.

Eesti edu üks kindel alus on usaldus riigi sees, tarkus kokku leppida neis olulistes küsimustes kus me kõik ühes paadis istume. Oleme välispoliitiliselt täpselt niivõrd tugevad kuivõrd korras on meie kodu, kui suur on ühtsus ja usaldus riigi sees, kui selge on meie välispoliitiline pilk ja mõte. Meie 100 välispoliitika-aastat on meile õpetanud, et diplomaatia, mis toetub Eesti rahva demokraatlikule tahtele, on kõige tõhusam ja kuluefektiivsem vahend ka Eesti julgeoleku tagamisel. Ajaloost teame, et riigid kaotavad oma tuleviku ise, seespidiselt – valede, leppimatuse ja omakasu tõukel: Iga kuningriik, mis on isekeskis riius, hävib; ja ükski linn või koda, mis on isekeskis riius, ei jää püsima (Mt 12:25). Siit tuleneb ka meie poliitiline vastutus.

Oma sõpru ja liitlasi nii Euroopas kui mujal laias ilmas tuleb meil hoolega hoida ja veelgi juurde leida, päev päeva kõrval, et mõistmine ja usaldus püsiksid. Ja nendele, keda sõpradeks on raske nimetada, tuleb päev päeva kõrval seletada, et Eesti ei ole ähvardus ega osa sellest, vaid enesekindel ning usaldusväärne riik, kes seisab enda ja oma liitlaste julgeoleku eest ja selle eest, et me täna ja alati saaksime enda kodus ise rahus enda elu seada.

Diplomaadid ikka eesliinil

See kõik ongi diplomaatide igapäevatöö, nagu 100 või 25 aastat tagasi, nii ka täna. Eesti diplomaat on võimeline õigel hetkel ja õiges kohas õige sõna ütlema, selle sõna, mis võib vajalikul hetkel saatuse kaalukausi Eesti riigi kasuks kallutada. Parem rääkigu diplomaadid kui relvad. Meie valitsuse tegevusprogrammi üks viiest tähtsamast punktist on Eesti välisteenistuse tugevdamine, et Eesti diplomaat oleks õigel ajal õiges kohas olemas.

Välisministeeriumi esimene koosseis Väike-Pärnu mnt 3 maja ees sügisel 1919Esimene rida vasakult: Alma Lindpere, Friida Tomson, Aleksander Schipai, välisminister Jaan Poska, Herman Hellat, Nikolai Maim, Helene MüllersteinTeine rida: Jakob Saar, Edurad Hunt, Erika Saler, Marta Johanson, Mary Veldt, Alice Erjapea Kolmas rida: Henrik Sepp, Villem Truve, Margarete Seilman, Hilda Metsis, Eduard Lipso, Johan Lusikas / Välisministeerium

Loodan, et saame Eesti välisteenistuse tugevdamise programmi vabariigi valitsuse ja riigikogu koostöös täies mahus realiseerida. Samavõrra, kui meie riigikaitsesse tuleb keerulistel aegadel rohkem investeerida, tuleb rohkem investeerida ka Eesti esimesse kaitseliini.

Me ei ole täna kehvemad, kui Maapäeva liikmed 7. septembril 1917 ja Lennart Meri poolt eesliinile saadetud diplomaadid. Me teame, et kolmandat võimalust ei tule – tuleb armastada, austada ja palehigis meie vaba demokraatliku Eesti nimel töötada, parima nimel, mis meil on. Nii kodus kui võõrsil.

Tagasi üles