Tartu Ülikooli õigushariduse alarahastuse debatis on kõlanud väited, justkui peaks erasektor õigusõppele rahaliselt õla alla panema. See on läbinisti vale lähenemine. Kui riigil koolitustellijana ei ole raha juurde panna, tuleb taastada osaliselt tasuline kõrgharidus.
Riigikohtu esimehe Priit Pikamäe mureartiklis oli kõik õige peale väite, et avaliku ja erasektori juristide palgad erinevad drastiliselt. Julgen väita, et kõrgkvalifikatsiooni nõudvate avaliku sektori juristide, eriti kohtunike ja prokuröride palgad on lõviosa advokaatide sissetulekuga võrreldes väga konkurentsivõimelised.
Õige on riigikohtu esimehe osundus, et õigusteaduskonna õppejõudude palk on häbematult madal. Näiteks jääb dotsendi palk alla alles ametit õppiva noore advokaadi sissetulekule. Erinevalt enamikust muudest ülikoolis õpetatavatest teadustest on õigusteadust keeruline, kui mitte võimatu finantseerida grantide jm sihttoetustega. Õigus on väga praktiline aine ja väga ühe riigi keskne. Rahvusvahelises õiguses või IT-õiguses oleme ehk suutelised midagi grandiväärilist uurima, aga meil on tarvis häid ja motiveeritud õppejõude põhiainetesse, mille hea tundmiseta ei tohiks ülikoolist väljuda ükski jurist.
Advokatuur panustab juba praegu oluliselt õigusharidusse. Advokaadibürood pakuvad tudengitele praktikavõimalust ja toetavad rahaliselt üliõpilaste harjutuskohtuid, suvekoole ja muid tegevusi. Olulisemgi veel on advokaadibüroodes toimuv kraadijärgne väljaõpe: oleme tööandjatena atraktiivsed, aga üha enam liigub advokatuurist läbi noori juriste, kes saavad paari aasta jooksul suurepärase töökogemuse, kuid otsustavad jätkata juristitööd eraettevõtetes või avalikus sektoris. Liikumine mõjub meie õigusmaastikule kokkuvõttes kindlasti rikastavalt ja positiivselt.
Riigile vajalike spetsialistide koolitamine on riigi säilimise ja teovõime küsimus ja riik peab selle ülesandega ise toime tulema. Teisisõnu, riigi toimimiseks vajalike tippjuristide järelkasvu koolitamise peaks kinni maksma riik ise. Kas see toimub haridus- ja teadusministeeriumi eelarvest või esitab tellimuse justiitsministeerium, on tehnika küsimus.
Mõni aasta tagasi loobus riik tasulisest kõrgharidusest avalik-õiguslikes ülikoolides. Pole kahtlust, et kõrghariduse tasuta pakkumise eesmärgid on üllad, kuid käimasolev debatt toob välja reformi miinuspoole. Kõrghariduse rahastamise küsimustes ei peaks olema dogmasid ning võiks arutada teatud aladel tasulise kõrghariduse taastamise üle. Kasvõi osaliselt tasuline õigusteaduse kraadiõpe võtab ülikoolil või riigil puudu jääva ressursi õppurite taskust.
Eesti ajalooline kogemus näitab, et tööturult saab selle raha tagasi. Loomulikult tuleb koos õppemaksuga juurutada stipendiumite ja toetuste süsteem, et andekatel ja töökatel noortel ei jääks majanduslikel põhjustel õigusteadus õppimata.
Võib vaielda, kas ülikooli ajal töötamine on hea või halb. Juristide puhul on see pigem reegel. Tudengid otsivad akadeemilise ja teoreetilise õppe kõrvale elulist kogemust, mis praktilise suunitlusega õigusteaduse puhul on igati õigustatud. Tasuta õpe ei ole paralleelse töötamise kommet vähendanud. Varakult tööturule sisenenud, juba järele proovitud noorte juristide toetamine on erasektori huvides ja nende õpinguid ühel või teisel viisil päris kindlasti toetatakse ka materiaalselt.
Autor on advokaadibüroo Derling juhtivpartner.