Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jüri Seilenthal: miks teiste kriisid on ka meie kriisid?

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jüri Seilenthal | FOTO: Väisministeerium

Täna kohtuvad kultuurikatlas Euroopa Liidu arenguministrid. Väikeriigile on oluline humaanne ning õigusel ja reeglitel põhinev maailmakord, seega on tegemist tähtsa osaga Eesti välispoliitikast, kirjutab Eesti ELi eesistumise arengukoostöö ja humanitaarabi teemajuht Jüri Seilenthal.

Arengukoostöö on arenevatele riikidele mõeldud abi, mis võib seisneda rahalises või materiaalses panuses või oskusteabe edasiandmises. Klassikaline näide on kooli või kaevu ehitamine mõnda arenguriiki. Eestile on arengukoostöö viimasel kahel kümnendil, mil oleme arenguabi andnud, tähendanud eelkõige meie ekspertide oskuste ja teadmiste vahendamist.

Arengukoostöö kõrval annavad riigid ka humanitaarabi, see on eelkõige vahetu abi kriis korral. Arengukoostöö võib lähtuda välispoliitilistest eesmärkidest, humanitaarabi andmine peaks olema aga neutraalne ja erapooletu.

EL katab pea 60 protsenti üleilmsest arengukoostööst ja humanitaarabist, summad ulatuvad sadade miljarditeni. See tähendab muuhulgas, et EL määrab oma tegevusega kõige enam seda, kuhu globaalsed üldinimlikud väärtused liiguvad – väikeriigile, kellele on väga oluline humaanne ning õigusel ja reeglitel põhinev maailmakord, on arengupoliitika seega tähtis komponent meie välispoliitikast.

Eraldatud raha on viimastel aastatel olnud rohkem, mis on iseenesest hea. Kahjuks on vajadused kasvanud kiiremini kui panused. Kõige enam on meile selle teadmise koju kätte toonud viimastel aastatel rändekriis. Rändekriisil on mitu tahku ja inimesed võtavad teekonna Euroopa poole ette eri põhjustel.

Meil on rahvusvaheline kohustus kaitsta sõja ja konfliktide eest põgenevaid pagulasi. Aga inimesed liiguvad ka majanduslikel põhjustel. Kas poleks parem, kui igaüks saaks elada ja teenida elamisväärset palka pigem kodus? Ideaalsel juhul arengukoostöö sellele just kaasa aitabki.

Eesti võtab enda rolli arengukoostöös väga tõsiselt ja me oleme endasarnastest riikidest suhtarvudes enim panustav riik (2016. aastal 0,19 protsenti SKTst ehk kokku üle 39 miljoni euro). Oleme oma panust viimastel aastatel stabiilselt suurendanud, tehes arengukoostööprojekte nii ise kui ka panustades rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu. Sestap meie sõnaga ka ELi tasemel arvestatakse. Kasutame eesistumist, et üldist arutelu edasi viia.

ELi arenguministrid arutavad nii kerksust ehk vastupanuvõimet kriisidele kui ka digilahendusi arengukoostöös, Euroopa välisinvesteeringute kava ja keskmise sissetulekuga riikide (middle income countries e MIC) abistamise optimaalset jätkamist.

Keskmise sissetulekuga riikide abistamine võimalikult efektiivselt on ka Eestile äärmiselt oluline, sest enamik meie kahepoolse arengukoostöö prioriteetseid partnerriike on keskmise sissetulekuga riigid. Ka teame, et Eesti avalikkus toetab viimaste küsitluste järgi enim just Gruusia ja Ukraina abistamist.

Kuna arengukoostööks ette nähtud vahendid on piiratud, peame neid eelkõige kasutama seal, kus meil on pakkuda enim lisaväärtust. ELi idapoolsetele naabruspoliitika riikidele saame pakkuda oma üleminekukogemusel põhinevaid teadmisi. Rahvusvahelised kokkulepped aga näevad ette, et enamik abist peaks minema vähim arenenud riikidele, kelle vajadused on suurimad ja kus sageli on puudu kõige põhilisematest eluks vajalikest teenustest. Samas elab suur osa maailma kõige vaesematest inimestest keskmise sissetulekuga riikides. Kui lähtume põhimõttest, et tuleb aidata kõige vaesemaid inimesi, ei saa me kõrvale jätta koostööd riikidega, kes on küll juba rikkamaks saanud, kuid kus on endiselt palju ebavõrdsust.

Läbipaistvuse poolt, korruptsiooni vastu

Digitaalsuse tähtsusest pole Eesti publikule mõtet rääkida, teame isegi, kui palju see meid on edasi aidanud. Olles ise üks juhtivaid riike just kodanike ja riigi e-suhtluse vallas, oleks igati kohane, kui oskaksime seda mudelit ka teistele tutvustada ja kui meie kogemuse rakendamine tuleks arenguriikidele kasuks.

EL tervikuna alles hakkab jõudma digilahenduste hindamiseni, mida ei saa ka imeks panna, sest paljudes liikmesriikides tunduvad Eesti lahendused sageli suisa liiga innovaatilised. Üks meie eesistumise eesmärke arengukoostöös on veenda ELi institutsioone ja teisi liikmesriike, et digitaalsed teenused ja lahendused on miski, mis võib riikide arengut kiirendada ja sellele kaasa aidata. Seetõttu tuleks digitaalsust ka arengukoostöös rohkem tähele panna.

Igal juhul loodame, et kui Eesti detsembris teatepulga Bulgaariale üle annab, on ELis selgem arusaamine, millise kvalitatiivse muutuse võivad digilahendused tuua arenguriikides. Seda nii läbipaistvuse kui ka korruptsiooni ennetamise suhtes, aidates piiratud vahendeid paremini kasutada.

Kerksuse päevakorrapunkti eesmärk on veel kord arengu ja humanitaarabi süsteemide koostööd kohendada – et üleminek humanitaarabilt pikaajalistes kriisides arengukoostööle  oleks sujuvam. Parem koostöö arengu- ja humanitaarabi andjate vahel, kombineerituna diplomaatiaga, võib kaasa aidata sellele, et me ei pea tulevikus nii palju kriisidele reageerima, vaid oleme valmis neid ära hoidma. Selles seisneb lühidalt ELi kerksuse strateegia tuum.

Rändekriis jätkub

Lõpuks puudutavad ministrid ka Euroopa välisinvesteeringute kava, mille eesmärk on toetada erasektori kestlikku arengut soodustavaid investeeringuid arenguriikidesse nende äririski mõistlikult maandades. Praegune olukord on ühelt poolt see, et avalik raha ei kata iial kõiki arenguvajadusi, samas on ka selge, et erasektor suudab kapitali rakendada efektiivsemalt. Arenguriikide puhul on takistuseks enamasti olnud liiga suured riskid, nii et kui avaliku sektori kaasabil õnnestub riske vähendada,  on erasektor nõus võtma käsile investeerimisprojekte, mida muidu ei kaalutaks. Kuidas seda aga nii teha, et riskid mitte ei kanduks erasektorilt lihtsalt riigile üle, vaid pigem väheneksid, ongi võtmeküsimus.

Et tegu on informaalse kohtumisega, siis tulevad küllap jutuks ka aktuaalsed teemad, näiteks Euroopat juba aastaid vaevanud rändekriis. Rände algpõhjuste vähendamisse saab arengukoostöö kaudu anda suure panuse ja seega rändesurvet Euroopale vähendada. Selles kontekstis on selge, et lähikümnendite mure fookuses saab olema Aafrika: rahvastiku kasv jätkub, olgugi aeglustuva tempoga, see aga tekitab rändesurve ka järgnevateks aastakümneteks.

Pagetakse kliimamuutuse või inimeste põhjustatud konfliktide eest või siis puhtalt seetõttu, et ühelt poolt on Euroopas vananev rahvastik, raha ja töökohad, Aafrikas aga noored ja tööpuudus. Seega võib ennustada, et arengukoostöö tähtsus nii Eesti kui ka ELi välispoliitikas pigem suureneb kui väheneb.

Tagasi üles