EKRE esimees Mart Helme esitas Postimehes liberaalset demokraatiat materdavas arvamusloos küsimuse «Kas meie kohtuvõim on sõltumatu?» 40-aastane kohtuniku kogemus annab mulle õiguse vastata. Härra Helme, Eesti kohtuvõim on sõltumatu ning ärge püüdke teie kohtule korraldusi anda ja kohut seeläbi politiseerida, kirjutab endine kohtunik ja maakohtu esimees Helve Särgava.
Meie põhiseadus, mis võeti vastu kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada vabadusele, õiglusele ja õigusele rajatud riiki, ütleb selgelt ja ühemõtteliselt: «Õigust mõistab ainult kohus. Kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega.»
Täpselt nii ongi vaba Eesti kohtuvõim toiminud.
Muidugi ma tean, vähe on kohtuotsuseid, millega kõik jäävad rahule. See on täiesti loomulik. Kohus mõistab ju õigust asjades, kus on erinevad pooled, vastandlikud arvamused, eitus ja jaatus kõrvuti. Kriitika, mõistmatus või lausa arusaamatus mõne kohtuotsuse järel on igati demokraatlik ning seab kohtule vajaduse oma otsust ka avalikkusele selgitada.
Poliitik Mart Helme heidab kohtule ette, et kohtunikud pole takistanud Eesti liitumist Euroopa stabiilsusmehhanismiga ja Eesti-Vene piirilepingu sõlmimist ning tegid otsuse, mille järel kanti rahvastikuregistrisse esimene samasooline abielupaar.
Sellega olevat kohtunikud võtnud endale õiguse seadusloomeks kooseluseaduse kontekstis. Tegemist on muidugi leebema lausega, kui oli kevadine Martin Helme (EKRE) parlamendi kõnetoolist kõlanud soov, et sellega seotud kohtunike «pead veereksid».
Nagu koolikiusamine
Koolikiusamine, võiks võrdluse tuua. Mina sain hariduse Nõo keskkoolis, mida juhtis Kalju Aigro, kes muutis selle üle riigi tuntud reaalkooliks ning kes samal ajal oskas koos õpetajatega luua koolis õhkkonna, et ükski õpilane ei teadnud, mida tähendab koolikiusamine.
Tegelikult on koolikiusamine EKRE kohta liiga vähe öeldud. Minu jaoks kumab siit läbi soov Eesti kohtuvõim politiseerida, hirmutada kohtunikke, et nad teeksid poliitiliselt õigeid otsuseid või muidu satuvad nad räigete rünnakute alla. See tooks meile poliitilise kohtuvõimu.
Siin on põhjus, miks ma ei saa vaikida, kui näen kallalekippumist õigusemõistmise sõltumatusele. Ma ei lepi sellega ega vaata sellest mööda. Minust ei saa tuimuse õpilast. Selle väljendi – tuimuse õpilased – tõi minu jaoks käibele ajakirjanik Vilja Kiisler, kes arutles, kust algab vaimne tuimus ja millega see lõpeb. Tõenäoliselt algab see ükskõiksusest sõnade vastu, ükskõiksus sõnade vastu aga kasvab peagi ükskõiksuseks tegude suhtes, hoiatas tema.
Kellele tullakse järele?
Ajaloolane ja mõtleja David Vseviov on aastaid tagasi siinsamas Postimehes – kirjutades ohtudest ja hirmust – meenutanud ajalookogemust, mille järgi pole midagi lihtsamat kui mõjutada ning manipuleerida hirmunud ja vaikivate inimestega.
Vastates küsimusele, milleni aga see lõpptulemusena viib, tsiteeris ta luteri preestrit Martin Niemöllerit: «Kõigepealt tulid nad juutide järele, aga ma ei öelnud midagi, sest ma pole juut. Siis tulid nad kommunistide järele, aga ma ei öelnud midagi, sest ma pole kommunist. Siis tulid nad homode järele, aga ma ei öelnud midagi, sest ma pole homo. Siis tulid nad minu järele – aga selleks ajaks polnud enam kedagi, kes oleks minu eest välja astunud.»
Mina pole nõus ootama, kuni sõltumatu kohtuvõimu järele tullakse.
Küsimus pole selles, et kandideerin praegu Tallinna volikogusse sotsiaaldemokraatide seas. Küsimus on palju põhimõttelisem. 40 aastat tööd kohtunikuna, aga eelkõige vastutus ema ja vanaemana annavad mulle vaimse tugevuse astuda välja õigusemõistmise kaitseks, meie põhiseadusliku korra ja demokraatia kaitseks, Eesti tuleviku kaitseks.
Kohus pole värelev puuleht
Ükski poliitik ega erakond ei saa kaaperdada kohtuvõimu rolli, ei saa hakata kohtule dikteerima, milliseid otsuseid peab õigusemõistja langetama. Täpsustan – nii ei saa juhtuda demokraatlikus riigis, õigusriigis. Küll aga juhtub justnimelt nii totalitaarses ühiskonnas, kus võimupartei, president või tema lähikondsed taandavad kohtunikud poliitikute otsuste tehnilisteks vormistajateks.
Eesti õigusemõistmine ei ole värelev puuleht, keda keegi saaks rebida ning Eesti kohtunikud ei ole nõrgukesed pajuvitsad, keda keegi saaks kõigutada ja murda. Eesti õigusemõistmine ei lase end hirmutada.