Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tiiu Kuurme: koolihindekujuline värav ehk giljotiin gümnaasiumitrepil

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tiiu Kuurme | FOTO: Tallinna ülikool

Haridusminister Mailis Repsi idee 3,75-pallisest keskmise hinde lävendist gümnaasiumi astumisel sunnib küsima, millised deemonid tal külas on käinud, kirjutab kasvatusteadlane Tiiu Kuurme.

Maailm on hakanud rääkima hariduse keeles, väidavad haridusteoreetikud, sest toimuva mõistmisest, et mitte kõike ära rikkuda, hakkab saama ellujäämise küsimus. Internetiväljadel pakutav teadmine läbisegi uskumuste ja ideoloogiatega on tekitanud uue olukorra: kuidas on usaldusväärne süsteemne teadmine ja selle kriitiline mõtestamine võimalik? Alati oluliseks jääv faktiteadmine (peamiselt seda näitab koolihinne) ei pruugi hoida inimest pimedast sõgedusest, kui mõtlemisvõime on kesine.

Noore inimese õpinguteaegne peamine probleem on eneseotsingud, mis kulgevad arvatavasti keerulisemalt kui eales varem: mida hakata endaga peale äraarvamatus hõlmamatute mõjudega tegelikkuses? Tal peaks siin olema õigus loota koolile. Tagasihoidlikult öeldes on nüüdne haridusilm seilamine tundmatute karidega merel, kus päriselt enam ei teata, kuhu minnagi tahetakse.

Kuniks meil pole haridus- ega ka muude otsuste puhul väärtustatud poliitikute ja ametnikkonna väga head erialased teadmised ja neile toetuv prognoosimisvõime, tuleb olla valvas, sest iga kell võib oodata halba.

Hariduse väärtustamise jutte saab uskuma hakata alles siis, kui see on nõutud ja väärtustatud eriti kõrgemates ešelonides, kus muuseas ei eeldataks enam manipuleeritavat, vaid valgustatud valijat. Tee sinnani tundub olevat pikk.

Saksa või Kagu-Aasia tondid?

Meie haridusministri Mailis Repsi sõnavõttudest on seni jäänud mulje, et tal on kogemusi, kaalutlusvõimet, erialast teadmist ja ka mõistmisvõimet. Nii panebki teadaandmine, et nüüd tuleb keskkooli saamiseks astuda üle 3,75-pallise keskmise hinde lävendi, küsima, millised deemonid temal on külas käinud.

Kas ehk on tulnud nad suurrahva sakslaste seast, kus selektsioon kutse või akadeemilisuse poole tehakse juba algkooli lõpul, või karmist kõrge noorte enesetappude hulgaga Kagu-Aasia haridusilmast. Eestlased ei ole suurrahvas, vaid eksistentsiaalses ohutundes elav väikerahvas, kus nagu ka Soomes peaks iga inimene olema hoitud ja hoolitud.

Mida siis tooks kaasa koolihindekujuline kitsas värav ehk giljotiin gümnaasiumitrepi ees? Mida üldse koolihinne tähendab ja kuidas neid saadakse? Hinne on esmajoones õpetaja võimuinstrument. Võiks koguni väita, et hindamisõigus rikub inimest. Õpetaja võim inimsaatuste üle tugevneks veel.

Korruptsioon ja  meelehea pakkumine, eriti väiksemates kohtades, võivad edaspidi saada tajutavaks kiusatuseks. Ka lähiminevikust on teada juhtumeid, kuidas vallavanema pojale halva hinde pannud õpetaja kaotab töö. Täiskasvanute koolimälestustes asetub esiplaanile ebaõiglaselt saadud hinne. Igal koolilapsel on mõni lugu, kuidas hinnatakse karistuseks, näo järgi, vanemate järgi, õpetaja tujust sõltuvalt.

Hindel on sooline iseloom. Kui tüdrukule pandud ootuste raskus survestab viisi koju tooma, et pälvida heakskiitu (mis süvendab sõltujahoiakut) siis poistele suunatud soolised ootused võivad mõnda panna oma õpihuvi ja häid hindeid varjama, et olla teiste silmis õige mees. Kolm teadagi olla koolipoisi number, poisi hindeimmuunsus märgistab ta sõltumatust. Gümnaasiumide õpilaskoosseisus on praegu noormehi kolmandiku jagu. Kui palju jääks neid alles pärast ministri otsust?

Koolihinne on eelkõige sotsiaalse iseloomuga nähtus. Oma senisel kujul on see tootnud võõrandumist haridusest, teadmisest, enesearengust, sest üsna ruttu õpitakse kätte õppimine hinde pärast ja selle kaasandena petuskeemid ning vahendiline mõtlemine. Mõneti näitab hinne ka teadmisi, ent kui faktiteadmisi mõõta on lihtne, siis inimese potentsiaali, mõtlemissuutlikkust, originaalsust juba enam mitte, igaüks ei suudagi. Meie õpilaste probleem on rängaks peetud koolikoormus ja pahaolu, mille lahti rääkimata põhjuseks küsitava asjatundlikkusega koostatud ainekavad ning ebaefektiivne õpitegevus. On ju näiteid, kuidas koduõppe lapsed omandavad vajamineva oluliselt lühema ajaga. Vahest just siin leiaks ministeerium endale harimist vajava tööpõllu?

Seda kõike on teatud üle saja aasta. Praegu on aktsepteeritud ja praktiseeritud juba õige mitmes koolis alternatiivpedagoogilistest suundadest pärit kujundav hindamine, kus laps saab just iseenda kohta ja oma eneseotsingute jaoks olulist teada. Kas kaotame nüüd selle end õigustanud ja kooli meeldivaks õpipaigaks teinud hindamisviisi? Sest siin pole keskmist mõõdikut.

Hinde ränk mõju

Inimese väärtuse hindega märgistamine on ränga mõjuga kooli sotsiaalsetele suhetele, neis aga kujuneb üldisem usaldus elu ja inimeste heatahtlikkuse vastu. Juba varakult teeb selline otsus lastest konkurendid, ent ametlikus retoorikas justkui on suund võetud koostöisele õppimisele? Kas pole see efektiivne silmakirjalikkuse koolitus? Laste loomulikust solidaarsusest võib kujuneda konkurentide kahjustamine madalate võtetega. Meie laste hingeline üksindus ja sisemine hüljatustunne on juba teadvustatud probleem. Kas anname sellele hoogu juurde?

Ministeeriumis vist ei teadvustata, et tegu on kujunevate inimlastega, kel on tunded, kogemusmaailm, väärtused, hoiakud, mis veel pidevas muutumises. Ükski neist lastest ei mahu ära hingetu numbri taha, mis võib olla koguni ekslik ja maha mängida suure inimpotentsiaali.

Kutsekool pole mõeldud karistuseks, vaid on lugupeetud õppeasutus. Ent see on liigvarane otsus teatud kitsa kutse poole, mille eel peab inimene olema avastanud endas huvi ja kalduvuse just seda tööd tegema hakata. Kas pole kutsekoolidest väljalangevus suuremgi probleem kui inimkaod gümnaasiumides? Gümnaasium avab maailma keerukust rohkem, veel pole valiku varast sundi, saab aega eneseotsinguiks, millele täiskasvanud nii vähe kaasa aitavad. Mailis Repsi kavandatav lävend teeb kutsekooli paraku karistusasutuseks ja madaldab selle mainet veelgi.

Üleminekukooli võimalus

Mida siis teha? Kui ministeeriumil oleks veel eesmärke peale raha kokkuhoidmise ja koolide sulgemise, siis annaks teha mõndagi. Taanis toimivad palju aastakümneid efter shool’id (efter skola), mis on vabatahtlik vaheaste põhikooli ja gümnaasiumi vahel. Siin saavad lapsed tegelda neile huvipakkuvate aladega, saavad palju täiskasvanutega vestelda ning kuulata loenguid psühholoogiast ja inimarengust, saavad ise korraldada oma elu ja luua sündmusi. Siin on lapsed õnnelikud, olen ise näinud! Ja nad teavad pärast seda aastat juba paremini, kuhu edasi minna ega katkesta koole (loe: ei raiska riigi ressursse).

Eesti on täis mahajäetud koolimaju, kuhu võiks luua mõne sellise üleminekukooli. Vististi vaid poolikult on teostunud gümnaasiumide juures võimalik kutseõpe (kiiduväärsena pooldab Mailis Reps maagümnaasiumide säilimist), räägitud on õpipoisiõppest, miks mitte keskkooliga paralleelselt.

Tänapäevane eluterve haridusilm tähendab variatiivsust. Akadeemik Tarmo Soomere on hoiatanud kvantifitseerimisel põhinevate näitajate eest eriti hariduses, ta väidab, et arenenud maades väheneb selliste osakaal järjest ja asendub kvalitatiivse lähenemisega.  Ärgem tehkem sellist lävendit oma vähestele lastele.

Autor on Tallinna Ülikooli üldkasvatusteaduse dotsent.

Tagasi üles