Ahto Lobjakas: Mart Helme Klein Kampf

EKRE noorteorganisatsioon korraldas vabariigi aastapäeval Vabaduse väljakul tõrvikuringkäigu. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Kokkuvõetult vaatab Mart Helme viimasest manifestist vastu kadakane natsionaalsotsialism. Paralleel võib tunduda brutaalsena, aga küttev jõud on sama. Prantsuse keeles on selle kirjeldamiseks sõna ressentiment, mille võiks tõlkida alaväärsusvihaks, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas, analüüsides EKRE esimehe Postimehes ilmunud artiklit.

Eesti ei kaotanud küll sõda ega pea maksma massiivseid reparatsioone, aga ometi on paljudel tunne, et midagi on meil viimase veerandsajandi jooksul ära võetud.

Helmele ei ole küll päris selge, mis see täpselt võiks olla. Läbiv mõiste, mis üritab viha- ja kadedusetunnet mobiliseerida on «rahvuskodu». Ometi on Helme palju selgem selle osas, mis talle ei meeldi, kui selle osas, mis talle meeldib. Ei meeldi: Euroopa Liit, liberaalne demokraatia, islam, immigratsioon, globalism, allhankemajandus, poliitkorrektsus, vasakradikalism. Suurem osa neist sõnadest omakorda kujutavad endast väga umbmäärast kirjeldust sellest, mis Helmele ei meeldi. Sellest segadusest on praktiliselt võimatu tuletada positiivset poliitilist programmi.

Šokikõnel on kindlasti mingi väärtus häälte püüdmisel, aga see isoleerib EKRE-t pikemas plaanis kahekordselt. Esiteks piirab flirt neonatsismiga «rahvuskodu» jutu atraktiivsust. Teiseks kahandab see EKRE võimalusi koalitsioonides osaleda. Muidugi määndavad sellised tekstid Eesti poliitilist kultuuri, kuid mingisugust revolutsioonilist potentsiaali neil praegu pole.  

Keskklass kartulikoori ei söö

Helme manifestil on lisaks kaks praktilisemat probleemi. Esiteks, majanduse allutab ta küsimusteta rahvuse huvidele — mainides isegi sümboolselt laetud, kui jõukusele püüdleva inimesele praegusajal kindlasti eemaletõukavaid «kartulikoori». Eesti laenudele rajatud keskklass ei saaks midagi sellist endale uneski lubada.

Sisuliselt pakub Helme võimalust kõigil end kokku siduda ja koos sügavasse vette hüpata. Niivõrd kui majanduslikest meetmetest juttu on, on need vasakpoolsed, et mitte öelda sotsialistlikud. Teiseks on Helme poliitiline programm täis nii jämedakoelist populismi, et viimast saavad seni veel suhteliselt kõrgelt haritud Eestis valida vaid need, kel tõesti pole midagi kaotada. 

See, millele Helme tema teksti sõna sõnalt võttes pretendeerib, näib olevat EKRE võimuletulek eesmärgiga sealt mitte kunagi lahkuda. Võõraviha abil üles köetud «enamus» on vajalik võimu võtmiseks. Koos «rahvuse» ja «koduga» on selline enamus loogiliselt midagi ajatut, mis vaevalt saab muutuda millegi nii juhusliku vältel kui seda on nelja-aastane valimistsükkel.

Klannisuhted, korruptsioon ja vägivald — mille võimu Helme korrektselt  diagnoosib Kesk-Aasias ja Kaukaasias — oleks seljuhul täpselt see, mis ootaks Eestit. Hägus enamus oleks argument kõigi põhiseaduslike kontrollimehanismide kaotamiseks, sest nagu kirjutab Helme, pole demokraatia, kus enamuse tahe on piiratud, päriselt demokraatia.

Helme jutus on huvitavaid nüansse, mis tuletavad meelde, et mujal Euroopas on dokumenteeritud EKRE-sarnaste parteide finantseerimine Kremli poolt. Asja mõte pole mitte paremäärmuse edendamine omaette eesmärgina, vaid selle destruktiivse ja destabiliseeriva potentsiaali kasvatamine — nõrgestatamaks vabu ühiskondi. Nii näib Helme minevat palju kaugemale üle võlli kui oleks vaja jutuga, et politsei ei tohi taga kiusata neonatse, kuna need on «rahvuslikult meelestatud inimesed ja organisatsioonid».

Samasse ooperisse kuulub lubadus taastada Lihula mälestusmärk. Ei ole vaja olla semiootik, et ennustada, mida tähendab ausammas SS-mundris meestele, ükskõik kui spetsiifiliselt traagiline polnud ka nende võitlus. See tähendaks muuhulgas keskmist sõrme kõigi meie liitlaste suunas. Venemaa tunneks end veel rohkem puudutatuna ning tema vältimatu vastureaktsioon oleks seda valusam, mida vähem meile liitlasi järele jääb. 

Helme manifesti loogika, olgu see poliitiline või majanduslik, viib ikka ja jälle järelduseni, et tema pakutud suveräänne «rahvuskodu» ei saa olla jätkusuutlik nähtus. Püüdes intellektuaalsest uudishimust visandada seda, mida tooks endaga kaasa perekond Helmete juhitud riik, terendab midagi Ladina-Ameerika sarnast (ka sõna «senjöör» endakohane kasutus Helme seenior poolt viitab sinnapoole), kus post-demokraatlik hunta sõltub mingi välisvõimu toest. See välisvõim ei oleks USA.

Luuserid EKRE riigis

Muidugi on kõik ülalöeldu mingis mõttes Helme potentsiaali ja ambitsioonide ületõlgendamine. EKRE näeb tänases poliitilises olukorras ilmselt lihtsalt soodsat võimalust ja ei vali vahendeid. Litsudes ühelt poolt IRLi enda ja Reformierakonna vahele (Vabaerakond on üha sügavamas talveunes), näeb EKRE võimalust ka vasakul tiival.

Seni kuni Keskerakonnas on vene küsimus lahendamata, võib loota häälte tilkumist ka sealt. Kuid samamoodi on rõhuvas enamuses tegemist inimestega, kes tänases Eestis näevad end luuseritena. Päris valimisvõitluses piisab paarist matemaatikatehtest näitamaks, kui palju suuremad luuserid nad oleksid EKRE riigis.