Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhtkiri: kutseharidust ei peaks esitlema tupikteena

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Suure osa oma ajast veedab teadussaates «Rakett 69» kaasa löönud Gert Lees praegu Põllu tänaval Tartu kutsehariduskeskuses, kus ta õpib esimesel kursusel mehhatroonikat. | FOTO: Sille Annuk

Haridusminister Mailis Repsi eilehommikune jutt riiklikult kehtestatud lävendist gümnaasiumi sisse saamiseks tekitas kiiresti palju pahameelt, lausa allergilise reaktsiooni. Kas tuline vastuseis on põhjendatud?

Kui jutt oleks tõesti ainult keskmisel hindel põhineva lävendi sisseseadmisest nüüd ja kohe, siis oleks küllaga põhjust sellele vastu seista. See oleks probleemi lahendamine kirvemeetodil. Nagu aga intervjuust näete, pole minister Reps siiski sedavõrd radikaalne.

Probleemid, millele minister Reps osutab ja lahendust otsib, on ju olemas. Vastumeelselt, paremate ideede puududes nii-öelda ootamiseks-vaatamiseks gümnaasiumipingil veedetud tagumikutundidest ei ole erilist rõõmu ega kasu ei noorele inimesele endale ega laiemalt ühiskonnale. Tõepoolest oleks ju parem õppida selle ajaga midagi päriselt tegema – oma kätega ja oma peaga?

Eesti riik on pikkade aastatega korrastanud kutseharidust ning pannud sellesse palju nii meie oma kui ka ELi maksumaksjate raha. Sellegipoolest ei ole kutsekoolidesse ja gümnaasiumidesse minejate proportsioon kiiresti muutunud (Eesti pole selle poolest erandlik maa). Liiga suur osa gümnaasiumi valinud noortest (või oli see eelkõige hoopis nende vanemate valik?) aga katkestab õpingud.

Sellel taustal on täiesti loogiline küsida, kas riik saaks kuidagi kiirendada valikute muutumist, ja ka kogu Eestis ühetaolise mõõdupuu seadmine gümnaasiumi lävele pole selle juures mõte, mis tuleks pikemalt mõtlemata prügikasti visata. On siiski argumente väitmaks, et üksnes põhikooli keskmine hinne selleks mõõdupuuks ei sobi. Kui sellist teed minna, tuleks kaaluda mitme mõõtmisvahendi kombinatsioone.

Tavaliselt tuuakse teistsuguse jaotuse näiteks rikas Šveits, kus 70 protsenti õpilastest on kutsekoolides ja 30 protsenti traditsioonilises keskkoolis. Šveitsis ei vaadata kutsekoolile sugugi kui tupikteele või madala staatusega valikule. Kõik teavad, et kutseõppesse lähevad seal ka paljud väga andekad noored ning sealt on tahtmise korral võimalik edasi minna ka ülikoolidesse.

Riigid, kes on püüdnud ihaldusväärse Šveitsi mudeli poole liikuda, on tavaliselt näinud, et muutused on üpris aeglased tulema. Esiteks on vaja kindlustada, et kutseharidus poleks sisuliselt kehv ega oleks noorele inimesele ja ta vanematele hirmutav tupiktee. Ja teiseks on tarvis, et needsamad inimesed seda kõike ka usuksid. Usaldust pole aga võimalik luua kirvemeetoditega või ka ainult propagandaga, millele osutab kasvõi seesama valuline reaktsioon ministri lävendijutule.

Kutsehariduse ja gümnaasiumi tee valijate proportsiooni muutust vajame nii ühiskonnana kui vajavad seda ka meie noored. Riik peaks veel rohkem panustama kutseharidusse, kaasama ettevõtjad ja nende organisatsioonid ning ühiskonna liikmeid soovitud muutuse tarvilikkuses veenma.

Tagasi üles