Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Priit Alamäe: vara on Eestit e-riigina maha kanda

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Nortali juht Priit Alamäe | FOTO: Liis Treimann

Eesti kui digiriigi kuvand ei sõltu ainult ID-kaardist, kirjutab ettevõtja Priit Alamäe.

Politsei uue riigihanke patrullautode ostmiseks võidab üks Prantsusmaa autotootja ja valitakse välja üks kindel mudel. See auto on läbi käinud kõikvõimalikud kvaliteedi- ja turvakontrollid, kasutab rahvusvaheliselt sertifitseeritud varuosi ja sama tüüpi autoga sõidavad maailmas veel viiekümne riigi politseinikud.

Ühel päeval selgub, et sõltumatu Tšehhi teadlaste grupp on avastanud potentsiaalse turvariski. Teoreetiliselt on võimalus, et kui auto, milles on neli inimest, kelle kogukaal on täpselt 321 kilogrammi, tagaistmel vasakul pool sõitjal pole turvavööd peal ja pakiruumis on kolm vesti, sõidab kiirusel 89,73 kilomeetrit vastu seina, siis võib eksisteerida oht, et kaassõitja turvapadi ei avane.

Mõned portaalid on täis rasvaseid pealkirju, mis seavad kahtluse alla kogu meie politsei suutlikkuse ja Eesti senise siseriikliku julgeoleku strateegia. Kivi alt ilmuvad välja teadjad, kes põlevi silmi kinnitavad, et nad pole kunagi seda nelja rattaga imevidinat usaldanud ja hobutranspordi puhul ei saagi turvapadja probleemi esineda.

Politseilt küsitakse tõsimeeli, et miks nad seda stsenaariumi ette ei näinud, kui nad oma hanget korraldasid. Me ise räägime sellest, et see on Eesti (mitte autotootja!) probleem ja laseme ka välismeedial seda kujundit võimendada. Tundub mõistliku tegutsemisena?

Digimaadeavastajad

Kui Roald Amundsen esimese inimesena põhjapooluse poole liikus ja peale ühe mäe ületamist selgus, et ees on suur jäälõhe ja tuleb teha ring, et edasi liikuda, siis kas me peaksime teda süüdistama halvas planeerimises? Põhjapooluse lähedal on teatud tsoonid, kus kompass «läheb lolliks». Kas esimesi maadeavastajaid saab süüdistada selles, et nad seda ette ei näinud?

Eestlased on digimaailmaavastajad. Me lükkame pidevalt piire ja teeme asju, mida maailmas pole varem tehtud. Me oleme küll oma teadmiste ja oskuste poolest maailmatasemel, aga keegi ei suuda 100 protsenti ette näha, mis on järgmise mäe taga. Kindel on aga see, et me mõtleme välja, kuidas jäälõhele sild ehitada või läheme lihtsalt ringi.

Kui meid 2007. aastal küberrünnati, siis tundus see kõik hirmus ja ootamatu. Me ei olnud selleks 100 protsenti valmis, aga me suutsime kiiresti ja efektiivselt reageerida. Praeguseks on see muutunud üheks osaks meie tugevast rahvusvahelisest digimainest – meie käest käiakse õppimas seda, kuidas me hakkama saime.

Meie riigi tugevus on see, et me räägime probleemidest ja ohtudest avalikult ning ei lükka midagi vaiba alla. Ja vähemalt siiamaani oleme suutnud ka ettetulnud raskused pöörata pikaajaliseks konkurentsieeliseks. Me lahendame ka selle probleemi ära ja läheme tugevamalt edasi.

Digitaalne identiteet ≠ ID-kaart

Meie digitaalne identiteet on maailmas unikaalne. Siin tuleb väga selgelt aru saada, et digitaalne identiteet ei ole tehtud plastist. Meie ID-kaart ei ole digitaalne identiteet samamoodi, nagu meie pangakaart ei ole meie pangaarve.

Meie digitaalne identiteet on kombinatsioon läbipaistvatest protsessidest ja neid kaitsvatest regulatsioonidest, meie andmetest – isikukoodist, sellega seotud isikuandmestikust – ja tehnoloogilistest lahendustest, mis võimaldavad asju allkirjastada digitaalselt. Meil on kaks (!) vahendit selle kasutamiseks – ID-kaart (sh digi-ID) ja mobiil-ID. Kolmas – Smart-ID - on läbimas viimaseid sertifitseerimisi.

Eesti digitaalse identiteedi teeb maailmas unikaalseks see, et me seda reaalselt iga päev kasutame. Maailm on plasti ja tehnoloogiat täis, aga eestlased on vähemalt praegu maailma parimad tehnoloogia kasutajad.

Üheksakümnendatel oli jäme ots IT-maailmas riistvaratootjate käes. Nende käes olid kliendisuhted, ja kui klient oli endale serverid välja valinud, siis hakati otsima või ehitama tarkvara, mis selle serveri peal töötaks. Nüüd tundub see absurdne – riistvara on laiatarbekaup ja lisaväärtust otsitakse tarkvarast.

Samasugune muudatus peaks toimuma identiteedimaailmas, aga millegipärast on jäme ots endiselt plastitootjate käes. Nende raha tuleb kaartide tootmisest ja n-ö tarkust müüakse lisaks. Tegelik väärtus Eesti jaoks on aga hästi juurutatud digitaalses identiteedis ja sellega seotud tarkvaras ning toetavates protsessides.

Eesti võiks tõsiselt kaaluda seda, et teadlikult lahutada kriitiline ökosüsteem (identiteet, sertifikaadid, personaliseerimine ja digiallkirjastamine) plasti tootmisest. Sarnaselt 2007. aasta küberrünnakuga peaks Eesti tugevus olema kohalikus kogukonnas, kellel on olemas kogu vajalik teadmine kriitilistest komponentidest ja kes suudab igasuguse kriisi korral kiirelt reageerida. Me ei tohiks jõuda olukorda, kus Eesti digitaalse identiteedi käimashoidmiseks vajalikku kompetentsi tuleb otsida Berliinist või Pariisist.

Nagu näitavad ka viimase nädala sündmused, on meie digitaalne identiteet Eesti riigi jaoks nii strateegilise tähtsusega, et kogu sellega seotud teadmine, teadus- ja arendustegevus võiks ideaalis olla Eestis. See, kas plastkaartide trükkimine ja personaliseerimine ostetakse pärast sisse või tehakse seda ise, on puhas arvutamisülesanne.

Digitaalse universumi koloniseerimine

Eesti on digitaalses universumis esimene riik, kes on suutnud Kuule pidevalt asustatud koloonia rajada. Jah, mõnikord saavad kartulid otsa või tualett ei tööta, aga kogu maailm käib meie kuukoloonias külas ja imestab, kuidas me sellega hakkama saime. Kõik teised riigid üritavad ka oma digitaalset kosmoseprogrammi arendada. Mõned on juba Kuul käinud, samal ajal kui teised alles katsetavad esimest raketimootorit või valmistuvad Laikat orbiidile saatma.

Pärismaailmas tegelevad NASA teadlased probleemiga, kuidas võimalikult efektiivselt kulgurit Marsile maandada. Eesti teadlased kahjuks selle probleemiga tegeleda ei saa. Kui me räägime lonkavast või surnud tiigrist, siis tegelikult pole me rahul sellega, et ei ole veel digiuniversumis Marsi koloniseerinud.

Tagasi üles