On piinlik ja kurb, et sama hästi kui kõiki väikeste laste vanemaid puudutav probleem, mis liiatigi nii ametnikele kui ka poliitikutele hästi teada, püsib aastaid lahenduseta, samal ajal kui poliitikud on lasknud ametnikel palju jõudu kulutada üldiselt hästi töötava süsteemi sellistele detailidele, mis puudutavad vaid väheseid.
Juhtkiri: niinimetatud sotsiaalministrid, hakake tööle! (1)
Kui ema (või ka isa) läheb pärast väikese lapsega kodus oldud aega uuesti tööle, tabab ta rahakotti peagi ebameeldiv üllatus. Laps läheb lasteaeda. Just esimesel aastal hakkavad kõikvõimalikud köhad-nohud kergesti külge.
Loomulikult tuleb haige lapsega jääda koju. Järgmisel kuul pangaarvet vaadates avastatakse aga suure üllatusega, et selle kodus oldud aja eest on makstud hüvitist vaid miinimumpalga järgi. Muidugi haigestuvad ka vanemad lapsed, aga väikese palavikuga murdeealine või nooremgi koolilaps saab üldiselt üksi kodus hakkama.
Väikeste laste õnnelikud vanemad ei oska niisugust riugast Eesti riigilt oodatagi – usaldame, aga ei kontrolli. Küll aga pole see mingi üllatus ei ametnikele ega sotsiaalvaldkonnaga tegelenud poliitikutele. Sellest «ebakõlast» on teatud niikaua, kuni see olemas on olnud. Olukorra muutmisele, nagu tänase lehe loost välja tuleb, pole sotsiaalministeeriumis aga üldse tõsiselt mõeldud. Järelikult on eesmärkide seadmises midagi väga valesti. Eesti riigi fookus peab olema laste kasvatamise toetamisel.