Külaline läinud ajastust

Argo Ideon
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nursultan Nazarbajev
Nursultan Nazarbajev Foto: A.Peegel

Eestis kahepäevasel riigivisiidil käinud 70-aastane Kasahstani president Nursultan Nazarbajev on suure ja suhteliselt heal järjel Kesk-Aasia riigi kõigutamatu juht, ent ühtlasi ka eksponaat juba hulk aastaid tagasi avatud omanimelises muuseumis.


Kasahstani Vabariigi esimese presidendi muuseum asub pealinnas Astanas hiigelsuures helesinise kupliga majas. Avatud iga päev, välja arvatud esmaspäev, sissepääs tasuta.

Hõbedane saal on pühendatud ühiskondlikule tunnustusele, mille on pälvinud president Nursultan Nazarbajev. Riiklikud ja muud aumärgid säravad klaaskappides, ekraanil jooksevad aga videofilmid nende üleandmise tseremooniatega.

Kõrval on Nazarbajevile kingitud kallihinnaliste ja väärikate esemete ekspositsioon – peened nikerdused, helkivad juveelid. Leidub ülevaade Nazarbajevi noorpõlvest, pildid tema tööajast metallurgiakombinaadis ja NLKP 26. kongressi delegaadi tunnistus.

Nazarbajev valitseb tänaseni suveräänselt, olles samal ajal oluline tegelane nende 1990ndate algul aktiivsete poliitikute memuaarides, kes ise juba suurelt areenilt lahkunud. Margaret Thatcheri mälestustest võib leida episoodi, kuidas ta peagi pärast augustiputši Hiinasse lennates tegi tankimiseks Almatõs vahemaandumise, mille ajal pidas mitmetunnise vestluse sealse liidriga.

«Leidliku taktikuna näis Nazarbajev nüüd vahendavat Gorbatšovi ja Jeltsini keerulisi suhteid,» meenutas Thatcher.

Tõuge, mis määras Nazarbajevi tõusu Kasahstani juhitoolile, tuli juba 1986. aasta lõpus, kui tollases pealinnas Almatõs protestisid noored kolm päeva selle vastu, et vabariigi uueks liidriks oli Moskvast saadetud venelane.

Olin toona ise sõjaväeteenistuses Ukrainas ja mäletan suurepäraselt, kuidas sõdurid väeosa klubisse istuma pandi ja sunniti Kasahhi sündmuste ajendil kuulama poliitloengut natsionalistlike tendentside kahjulikkusest.

Nazarbajev oli tol ajal noor lootustandev parteifunktsionäär, tõusnud vabariigi peaministriks. Eelmise parteijuhi Kunajevi juures oli ta aga sattunud ebasoosingusse. Nüüd oli tee tippu talle avatud – 1989. aastast alates polnud tal enam tugevaid konkurente.

Toonane USA suursaadik Nõukogude Liidus Jack Matlock pühendas Nazarbajevile oma mälestustes hulga lehekülgi. Üldtuntud on fakt, et vahetult enne augustiputši oli Vene president Boriss Jeltsin Nazarbajevil külas ja et pärast mõningaid kõhklusi oli viimane üks esimesi liiduvabariikide juhte, kes 20. augustil end selgelt putšist distantseeris.

Nazarbajev balansseeris osavalt keskvõimu ja kohalike huvide vahel – kuna kasahhid olid tema vabariigis vähemuses, oli üks tema põhihuvisid riiki koos hoida, püüdes samal ajal mitte Moskvale ülearuseid järeleandmisi teha. Kokkuvõttes õnnestus see tal suurepäraselt. Neid kogemusi sai Nazarbajev edaspidi kasutada, tasakaalustades Vene huve oma riigi suhtes lääne omadega.

Pigem positiivse tegelasena esineb Nazarbajev veel ühes toonase riigitegelase mälestusraamatus: Edgar Savisaare «Peaministris». Kui 6. septembril 1991 leidis Moskvas aset NSVLi riiginõukogu istung Balti riikide iseseisvuse tunnustamise küsimuses, toetas Nazarbajev Savisaare mälestuste järgi Molotovi-Ribbentropi paktile viitamist otsuse tekstis.

Nazarbajevil, kes oli küll varem pooldanud NSVLi säilitamist koos vabariikide suuremate õigustega, oli hea poliitiline nina. See peab olema suuresti alles, sest samal ajal kui lõuna pool ja ka Kesk-Aasia naabrite juures, näiteks Kõrgõzstanis lüüakse kauaseid juhte minema, pole «rahvuse juhi» tooli kõikumisest mingeid märke.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles