/nginx/o/2022/02/23/14383156t1h4d4c.jpg)
Eesti rahvuslik õigus peab püsima jääma ja Tartu Ülikool on selle üks olulisim vundamendikivi, selle tagamine on justiitsminister Urmas Reinsalu ajalooline kohustus, kirjutab sihtasutuse Juridicum nõukogu esimees, Ellex Raidla vanempartner Jüri Raidla.
Eesti on õigusriik. Õigusriik eeldab nii riigi kui ka õiguse olemasolu. Ka minus on süvenenud tõsine mure Tartu Ülikooli (TÜ) õigusteaduskonna kestlikkuse pärast. Eesti õigus on suures ulatuses rahvuslik nähtus. Peabki olema.
Hoolimata Euroopa Liidu õiguse mõjust, ei ole Eesti õigus oma rahvuslikku olemust veel kaotanud. Pole mõtet eeldada, et Eesti õigust hakatakse hoidma, edendama ja õpetama välismaal, ükskõik kui palju meil ka rahvusvahelisi sõpru ei oleks. Seda tuleb meil endil teha. Eesti õiguse Eestisse jäämisest saame tõsiselt rääkida vaid siis, kui TÜ õigusteaduskond jääb kestma.
Riigikohtu esimehe Priit Pikamäe hiljutises artiklist «Mida teha Tartu Ülikooli õigusteaduskonnaga?» (PM 1.09) saime teada, et meie rahvusülikooli õigusteaduskond on hääbumas, kui midagi kardinaalset ette ei võeta. Siinkohal suur tänu riigikohtu esimehele äratuskella eest, loodetavasti ei ole praegu veel lootusetult hilja.
Põhiseadus on seatud kaitsma Eesti õiguse ja riikluse rahvuslikku mõõdet. Tartu Ülikool on Eesti rahvusülikool, nii on riigikogu otsustanud lausa seaduse tasandil. Seega on Tartu Ülikool ja Eesti riik tema omanikuna kohustatud hea seisma kõige selle eest, mida Tartu Ülikoolis tehakse.
TÜ õigusteaduskonna säästmine ja päästmine on otseselt seotud Eesti Vabariigi õigusriikluse kvaliteedi tagamisega; kui soovite, siis ka rahvusriikluse säilimisega. Eelöeldu kõlab ehk veidi dramaatiliselt, kuid on väga tõetruu. Üks paljudest faktoritest, miks isegi Eesti riigi taastamine toimus õiguslikult korrektsel viisil, on tõsiasi, et 1990. aastatel asusid paljud juriidilised «helgemad pead» otseselt või kaudselt Eesti riigi teenistusse. Alma mater täitis sõna-sõnalt oma rolli riigi ja ühiskonna ees ning jäi ise vaeslapse ossa. Nüüd on riigi ja ühiskonna kord tasuda alma mater’i ees oma auvõlg.
Vastus riigikohtu esimehe küsimusele «Mida teha Tartu Ülikooli õigusteaduskonnaga?» on selge: säästa ja päästa. Teist vastust ei saa olla niikaua, kuni me räägime rahvusliku õiguse hoidmisest ja edendamisest rahvuslikus ülikoolis. Märksa keerulisem on vastata küsimusele, kuidas seda teha. On päevselge, et õpetajad peavad olema õpilastest targemad. Kuidas aga saada õpilastest targemad õpetajad ülikooli, kui õpilased teenivad õpetajatest mitu korda rohkem?
Järgneda võiks miski, mida ma nimetaksin justiitsminister Urmas Reinsalu ajalooliseks võimaluseks, et mitte öelda − kohustuseks.
Minu kaks ettepanekut on järgmised: esiteks, justiitsminister peab ellu kutsuma õigusteaduskonna foorumi, et kõigilt asjaosalistelt kokku koguda kõikvõimalikud ideed ja ettepanekud TÜ õigusteaduskonna aitamiseks jätkusuutliku arengu rajale.
Teiseks, kaaluda on vaja kõiki variante alates riigi ja TÜ poolse rahastuse otsustavast suurendamisest õigusteaduskonnale ning lõpetades erasektori finantstoetuse kaasamisega. Mulle tundub arutu priiskamisena mõne aasta tagune poliitiline otsus loobuda tasuta kõrghariduse sildi all eraraha kaasamisest sektoritest, kus võimekus ja valmisolek finantsiliseks panustamiseks oli olemas.
Mis aga kõige olulisem, õigusteaduskonna foorum ei tohi kujuneda auru väljalaskmise meetmeks. Vastupidi. Foorum peaks kujunema justiitsministri abimeheks, et viia teema juristist peaministri kabinetti ning seejärel vabariigi valitsuse ette mitte ainult aruteludeks, vaid ka õigusteaduskonna kestlikkust tagavateks otsusteks. Sest Eesti rahvuslik õigus peab püsima jääma ja Tartu Ülikool on selle üks olulisim vundamendikivi.