Jüri Pino: koni keeles rääkimine
21. oktoober 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen isegi koni peopessa kustutanud. Olid firma suvepäevad ühel saarel, kena tantsulka ja muidu selline hea helge olemine. Eks kohalikud joped arvanud, et ei tea, äkki annaksin tüdruku neile või läheks õue? Mh? Võtsin seepeale sigareti hambust, kustutasin endale peopessa ja ütlesin: lähme! Ei olnud jopesid enam kuskil näha...
Sigavalus oli. Arm on siiamaani. Ärge teie niimoodi tehke... kui just mingid joped vastas pole. Neile tuleb alati näidata, et sa ei karda ei valu ega ammugi neid. Öelda tuleb nende enda keeles. Tegelikult see temp oligi jopede keeles rääkimine. Keeles, mida räägitakse rusikatega, konidega, jalgadega. Üritanuks ma midagi seal seletada, et olge nüüd mõistuse juures, mulle meeldib teie saar ja siin on ilus loodus ja seda plikat ma teile ei anna... peksa oleksin kohe saanud. Tõenäoliselt jalgadega ka veel. Prillid läinuks igal juhul katki.
Aga näe, vedas, et tuli pähe öelda, et ma olen veel kõvem mees, kui teie ennast arvate olevat. Hõõguva sigaretiotsa temperatuur olla 800–1000 kraadi, muuseas. Veel kord, ärge seda kodus järele tehke.
Täpselt samamoodi võis Viljandi kutsekeskkooli direktor Tarmo Loodus mõelda. Et räägime siis poistega poiste keeles. Olnuks sügavalt mõttetu hakata ütlema, et kooli territooriumil suitsu ei tehta, sisekord, kõik need muud asjad, mis teoreetiliselt veel kehtivad. Poleks aru saadud, ainult irvitatud.
Ei saa ega taha öelda, et poisid oleksid tingimata pätid. Ent igaüks, kes on olnud teismeline ja noormees, peaks iseendale tagasi vaadates nentima... noh, natuke me ikka pätlikud olime küll... Olemata seejuures südamest halvad... Lihtsalt oli nii põnev ja võluv juua tutipäeval õlut... teha nurga taga suitsu... osta endale nupuga nuga, kavatsematagi seda n-ö sihtotstarbeliselt kasutada.... õnneks.
Tagantjärele kergelt naljakas, piinlik ja pisut õudne. Oleks ju võinud halvasti minna. Natuke üle kahekümne aasta tagasi mindi koolist vangi kah, kui asi hulluks läks. Ja koolist väljaheitmine polnud mingi nali. Käskkiri polnud mingi nali.
Nüüd vist on või vähemalt tundub olevat selle järgi, mida koolist kuulda on. Õnnelike eranditega, loodetavasti. Meie ajal poleks ka kõige jultunum, erikooli kandidaat, julgenud direktori, õppealajuhataja, õpetaja nina all suitsu teha. Nüüd julgeb. Mõni ime.
Õpilasekeskne haridus, õpilasesõbralik kool, loovuse arendamine, sotsiaaltöötajad, psühholoogid, pehmed väärtused. Mis kõik kokku näib viivat õpetaja ja õpetamise autoriteedi kohitsemiseni. Nii et mida on koolidirektoril teha? Ega muud olegi kui rääkida nendega nende keeles. Olgu selleks siis koni pihku kustutamine. Sellest saadakse aru.Eesti keelest ei tarvitseta.
Ehk jääb meelde? Ehk jõuab kohale, et kool on kool on kool ja sulle ei peagi seal meeldima, sinu asi on õppida ja sõna kuulata.