Rask: kohtusüsteem peab ise enda eest vastutama

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Märt Rask
Märt Rask Foto: Sille Annuk
Riigikohtu esimehe Märt Raski hinnangul töötaks kohtusüsteem paremini, kui praegune kahe jumala teenimine lõpeks ja kohtusüsteem ise saaks vastutada oma töö kvaliteedi eest, olgu selleks siis kohtuasjade venimine või liiga suured käärid eri kohtunike otsuste tühistamise protsentides.


Eilses numbris avaldas Postimees kohtunike pingerea, kui palju maakohtunike edasikaevatud otsuseid ringkonnakohus osaliselt või täielikult tühistas. Mida selline pingerida meile näitab ja mida ei näita? Kas see näitab meile kohtuniku töö kvaliteeti?

Mõningal määral kindlasti näitab. Aga siia tabelisse tuleks panna ka kohtus läbivaadatud asjade hulk, see kajastab kohtuniku tegelikku tööd paremini.

Kas kohtuotsuste edasikaebamise protsent näitab siis kohtuniku töö kvaliteeti? Et kui protsentuaalselt suurem osa otsuseid kaevatakse edasi, siis see näitab kehvemat hinnangut kohtuniku tööle?

See on väga individuaalne. Kahte täiesti sarnast kohtuasja pole olemas. Alates sellest, et menetlusosalised on kõigi kohtuasjade puhul erinevad, nende motiivid on erinevad, õigusemõistmine ehk seaduse kohaldamine on väga individuaalne. Sellest tulenevalt on võimalik statistika alusel lahterdada kohtuasjad teatud teemadeks, aga kindlasti ei saa öelda, et kui ühe kohtuniku otsused kaevatakse kogu aeg edasi ja teise omi ei kaevata, siis näitab see töö kvaliteeti. Kõik sõltub kohtuasjast.

Statistika on eelkõige abivahend ja statistikasse tuleb suhtuda analüüsivalt. Selleks ongi meil riigikohtus loodud praegu neli analüütiku kohta. See maht, mida nad on suutnud teha, on veel üsna väike, sest nad on vaid paar aastat tegutsenud. Statistika tõlgendamine on omaette kunst, tihti ei tule esmapilgul välja tegelikud põhjused, mille põhjal saaks öelda, kas kohus töötab hästi või halvast.

Kuidas me tunneme ära hästi töötava kohtu?

Üks tähtsamaid kriteeriume on iga menetlusosalise põhiõiguste austamine. Menetlusaeg peab olema mõistlik, aga samal ajal ei tohi see kaasa tuua liigset kiirustamist ja kohtuotsuse kvaliteedi langemist. Ma pean silmas põhjendatust, motiveeritust ja seaduste täpset täitmist. See on kahe teraga mõõk – ühelt poolt tahaks me väga kiiresti lahendeid saada, aga teiselt poolt, kui lahendid sünnivad kiirustades, siis võib õigusemõistmine hoopis pikemaks venida, sest meie õigusemõistmine põhineb korduval kontrollil. Kui esimeses astmes liigselt kiirustatakse, võib teine aste otsuse tühistada ja kõik algab otsast peale.

Kas ideaal oleks see, et ühtegi otsust järgmises kohtuastmes ei tühistata, või saame öelda, et kusagil on mingi optimaalne tühistamiste tase?

Ideaal oleks, kui tõde selguks võimalikult väikeste kulutuste ja optimaal­se ajaga. Kui ühtegi kohtulahendit ei tühistata, siis võib täiesti kindlalt väita, et õigusemõistmist ei toimu. Õigusemõistmine on rajatud korduvkontrollile. Kui kontrollorganid õigusemõistmise mõttes – teine ja kolmas aste – alati nõustuvad sellega, mida esimeses astmes on tuvastatud ja kuidas see on otsuses kirja pandud, siis nende kontrollinstantside jaoks tegelikult ju õigusemõistmise süsteemis kohta pole. See on täpselt nii, nagu õigeksmõistetute arvuga kriminaalasjades. Mõni protsent kohtualustest mõistetakse õigeks ja see tekitab küsimuse, et miks te seda inimest üldse süüdistasite, miks te tema aega raiskasite, talle ebameeldivusi valmistasite, riik on justkui täiesti põhjendamatult kellegi põhiõigusi kriminaalmenetluse kaudu piiranud. Samas, kui õigeksmõistvaid kohtuotsuseid ei oleks, siis võiks öelda, et ka õigusemõistmist ei toimu. Tõde on see, mis tõeks kuulutatakse. Absoluutset tõde ei tea keegi.

Te olete varem kritiseerinud seda, et suur protsent kohtuotsuseid järgnevas kohtuastmes muudetakse. Kas saab siis öelda, milline on optimaalne otsuste tühistamise protsent?

Seda peab analüüsima. Riigikohtu ja ringkonnakohtute ülesanne on ühtse kohtupraktika kujundamine ja seaduste ühetaoline kohaldamine. Kui kogu õigusruum muutub väga kiiresti ja vaidlused tekivad sellelt pinnalt, et riik, ärimehed või kes iganes ei oska seadust õigesti rakendada, siis tekivad vaidlused, mida ei suudeta kohtuväliselt lahendada.

Loomulikult, kuni need vaidlused ei jõua riigikohtusse, ei kujune ka ühtset kohtupraktikat. Teine ja kolmas kohtuaste peavad tagama, et seadusi ühetaoliselt kohaldatakse ja selle praktika kultuurikiht üldse tekiks.

Teiselt poolt, kui vaidlusi tekitanud seadus kiiresti muudetakse, siis tekib uus praktika ja jälle uued vaidlused. Seadusloome on kohtupraktikaga otseselt seotud ja seetõttu olen alati rääkinud, et iga seaduseelnõu seletuskiri peaks sisaldama varasema kohtupraktika või halduspraktika analüüsi, mida meil seni Eestis ei tehta. Kui te küsisite optimumi, kui palju otsuseid võiks olla tühistatud, siis seda on väga raske öelda. Ma ütlesin teile, et sellist ideaali pole. Kui ühtegi otsust ei tühistata, siis võib kergelt maad võtta arusaam, et mingit kontrolli tegelikult ei toimu. Samal ajal, kui kõik otsused tühistatakse, siis on midagi väga tõsiselt lahti. Alati tuleb uurida põhjuseid, miks. Kas on materiaalõiguse norme valesti rakendatud või menetlusnorme rikutud. See on jälle üksjagu analüüsi vajav teema.

Öelda kindlalt, et ühel või teisel juhul 20–30 protsenti tühistamisi on palju või vähe, on päris raske teha. Küll aga mõjutab see protsent oluliselt usaldust õigusemõistmise vastu. Praegune kohtustatistika on usaldusväärne ja võimaldab kohtupraktikat analüüsida.

Kas kohtusüsteemi sisemine vastutus on juba piisav või tuleb seda uue kohtute seadusega suurendada?

Kaldun arvama, et siin on veel palju arenguruumi. Praegu on kohtusüsteem lõhestatud – esimese ja teise kohtuastme haldamise ja järelevalvega peaks tegelema justiitsministeerium, seaduste ühetaolist kohaldamist kohtupraktikas peaks korraldama riigikohus. See on nagu mitme jumala teenimine.

Ideaalne või oluliselt parem oleks olukord siis, kui kogu kohtusüsteem tervikuna võtaks vastutuse õigusemõistmise olukorra eest riigis endale. Kohtusüsteemil endal peab olema isepuhastumisvõime, järelevalvevõime, kriitikavõime ja analüüsivõime. Seda kusagilt kõrvalt teha ei saa, sest kui seda hakkaks tegema täitevvõim või kas või parlament, siis hakkaks see rikkuma neid pühasid printsiipe, millest esimene on kohtuniku sõltumatus.

Ega kohtuniku sõltumatus pole mingi kohtuniku privileeg. Kohtuniku sõltumatus on esimene garantii, et toimiks õiglane õigusemõistmine. Neil, kes kohtusse pöörduvad, peab olema vankumatu usk, et kohtunik saab otsustada vabalt, sõltumatult ja teda pole võimalik teisiti kui kohtuistungil peetava kõnega mõjutada. Kõik muud asjad peavad olema välistatud, olgu see telefoniõigus, olgu see ametkondlik surve, olgu see kõrgema kohtu surve. Optimumi leidmine kõigi nende tegurite vahel on päris keeruline protsess.

Kas praegu on Eestis kohtunikke tagandatud vaid kriminaalsüüdistuse korral?


Ei ole päris nii. Kohtunikel on ka kolmeaastane katseaeg, mille käigus kohtunik tegutseb küll kohtunikuna, ent kolme aasta möödudes kogutakse tema kohta arvamusi justiitsministeeriumist, prokuratuurist, advokatuurist ehk nendest asutustest, kes kohtu tegevusega kokku puutuvad. Kui kolme esimese aasta jooksul on selliseid puudujääke, mis ei sobi kokku kohtuniku tegevusega, siis on kohtuniku tagandamine oluliselt lihtsam kui pärast kolme aasta möödumist. Selliseid juhtumeid on, kus esimese kolme aasta jooksul on juhtunud lugusid, mis kohtuniku kutse-eetikaga kokku ei sobi, ja need inimesed on olnud sunnitud kohtusüsteemist lahkuma.

Distsiplinaarrikkumiste eest on 15 aasta jooksul kohtunikuametist tagandatud kümmekond inimest. Põhjuseid on erinevaid – on tööajal kohtumajas ebakaines olekus viibimisi ja on ka selliseid asju, mis küll otseselt ei iseloomustagi tema tööd, aga mis ei sobi kohtuniku kutse-eetikaga kokku. Kriminaalvastutusele võetud ja seega ametist tagandatud on minu mäletamist mööda neli kohtunikku.

Kui kohtunik seadust ei riku ja kohtuniku jaoks ebasündsa teoga hakkama ei saa, aga teeb pidevalt ebakompetentseid otsuseid, mida järgmine kohtuaste peab pidevalt parandama, siis kas see peaks olema põhjus, mille tõttu saaks kohtunikku ametist tagandada?

Seaduse järgi sellist võimalust praegu tegelikult pole. Uus kohtute seaduse eelnõu aga arvestab ka selle võimalusega. Õigussüsteem areneb pidevalt, ja kui inimene end ei täienda, siis ta jääb ajale jalgu. See on põhiline probleem, sest kohtunikuks on saanud kõik inimesed, kellel on akadeemiline kõrgharidus ja kes on kohtunikuks nimetamise hetkel kõigile tingimustele vastanud, aga kui kohtunik ei lähe õigussüsteemi arenguga kaasa, siis ta kaotab oma kvalifikatsioonist üsna palju. Seetõttu on uues kohtute seaduse eelnõus ette nähtud variant, et kui järelevalve käigus selgub koolitusvajadus, siis koolitusnõukogu võib koostada sellele kohtunikule individuaalprogrammi, ja koolitusnõukogu näeb ette selle kohustuslikus korras läbimise. Kui see ei õnnestu, siis teeb koolitusnõukogu ettepaneku see kohtunik ametist tagandada.

Kuid niimoodi ei saa öelda, et kui kellegi otsused on pooles või enamas osas tühistatud, siis kutsutakse ta vaibale ja öeldakse, et hakka pabereid kirjutama ja ära minema. Selline lahendus pole kohtuniku sõltumatust arvestades mõeldav. Küll tuleb aga välja selgitada põhjused, miks see nii on. Kui selgub koolitusvajadus, siis tuleb anda konkreetsele kohtunikule võimalus see programm läbida. Programmi läbimist hinnatakse, ja kui hindamistulemused on head, siis on üldine tulemus hea. Kui hindamistulemused on kasinad, siis tuleb teha teistsuguseid otsuseid.

Ühelgi kohtunikul ei tohiks olla seda tunnet, et pärast katseaja läbimist saab ta kohtunikukohal elu lõpuni liigselt pingutamata tiksuda?

Jah, kohtuniku töö on pingeline. Kohtunik peab olema kogu aeg kursis õigussüsteemi muudatustega. See on vist ka ainuke eriala, kus on seadusega sisse kirjutatud koolituskohustus. Ka praegu võetakse koolitusel käimata jätmist seaduse mittetäitmisena.

Uus seadus paneb ka kohustuse reaalselt õppida?


Uue seaduseelnõuga tahame jõuda sammukese kaugemale ja vajadusel saaksime nüüd mõõta koolituse tulemusi. Mitte nii, et koolis on käidud küll, aga kusagil see ei kajastu.

Kas Eestis on teie arvates praegu ametis ebakompetentseid ja halbu kohtunikke?


Ma ei julge seda ütelda. Kohtunikud on kõik väljakujunenud isiksused, igaühel on oma tõekspidamised ja arusaamised, mis peaksid otsuste tegemisel kindlasti kokku langema seaduste ja riigikohtu praktikaga. Aga ütlust, et on ebakompetentseid ja veel ma ei tea milliseid kohtunikke, ei kuule te riigikohtu esimehe suust kunagi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles