Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Taavi Veskimägi: plaanikomitee on, aga plaani pole

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Taavi Veskimägi | FOTO: Eero Vabamägi

Eesti majandus vajab pikka plaani, mitte lühikest eufooriat, kirjutab Riigireformi Radari kolleegiumi liige ja Eesti Tööandjate Keskliidu majandusarengu töörühma juht Taavi Veskimägi.

Statistikaamet tuli välja Eesti majanduskasvu arvudega II kvartalis – kasv 5,7 protsenti. Meedias tekkis eufooria: meil läheb hästi. Juba I kvartali majanduskasvu foonil kukkus majandusarengu teema täielikult üldisest avalikust arutelust välja. Aga kvartaliarvud ei ütle Eesti majanduse tegeliku seisu kohta midagi. Võib-olla kõige enam seda, et meie jooksva sahmerdamise ja majandustulemuste seos on nõrk.

Struktuurselt ei ole midagi muutunud. Väljakutsed on samad mis aasta tagasi, kui kvartali majanduskasv oli väga tagasihoidlik. Või isegi vastupidi, suundumus on ikka sama: kasv tuleb tööst, mitte lisandunud tarkusest. Võib ju öelda, et majanduskasv ületab niigi potentsiaali, aga probleem ei ole mitte see, et ületab, vaid et potentsiaal on madal. Ja riigina puudub meil endiselt hea plaan majanduse struktuursete väljakutsetega tegelemiseks. Kõik plaanid on kohe pärast nende valmimist heidetud kõrvale. Need ei leia mingit kasutust.

Olen 20 aasta jooksul osalenud ametniku, poliitiku või eksperdina valdava osa Eesti majandus- ja riigihalduse poliitika aluseid sõnastada püüdvate dokumentide koostamisel. Strateegiate koostamise protsessid ja arutelud on olnud alati nauditavad, isiklikus plaanis inspireerivad.

On olnud võimalus õppida parimatelt oma ala ekspertidelt. Kohe meenub hästi positiivsest ja konstruktiivsest vaimust kantuna tehtud eksperdi töö Eesti majanduspoliitika kriisist välja toomise valge paberi[1] koostamisel. Peaminister Taavi Rõivase tellimusel valminud majandusarengu raporti[2] koostamine oli vaimu värskendav ja tulemus igati kvaliteetne.

On demoraliseeriv, et nendel strateegiadokumentidel ei ole mõju Eesti riigi juhtimisele, kuigi just riigikogu ja valitsus on olnud ise nende dokumentide tellijad. Majandusarengu töörühma raport Eesti majandusarengu edendamisest kõlbaks igati aluseks võtta ka praegusel valitusel ning seda kvartaalsest majanduskasvust hoolimata.

Kirjutan seda juttu seetõttu, et aja jooksul on plaani puudumine saanud üha selgemaks. Kindlasti ei ole ma ka ise sellest süüst puhas. Viimasel Riigireformi Radari kolleegiumi  arutelul valitsuse riigireformi tegevuse üle tekkis küsimus, kas keegi teab, mis on Eesti plaan pärast eesistumist. Keegi ei osanud midagi öelda. Keegi ei teadnud.

Küllap on vabariigi valitsuse tegevuskava kuskilt leitav, kuid ilma seda konkreetset dokumenti avamata ei tea keegi suurest pildist midagi. Kõik strateegilised, valdkonnaülesed plaanid on jäetud mingil põhjusel kõrvale, rakendamata. Poliitilis-administratiivne päevakord on ametkondade büroopoliitilistest plaanidest dikteeritud alt üles, plaanid on valdkonnapõhised ja mitte strateegilistest valdkonnaülestest eesmärkidest kantud.

Riigi arengut ei ole võimalik juhtida 50 arengukava abil ilma terviklikku pilti omamata. Keegi ei suuda neid haarata peale nende koostajate. Aga juhtimise teooriast teame, et juhtimine ei ole see, mida sina teed, vaid see, mida sa võimaldad teistel teha. Keegi ei saa panustada eesmärkide saavutamisse, kui ei tea, mis need on. Ettevõttes viib strateegia puudumine, olgu siis kirjutatud või kirjutamata, olukorda, kus müügiosakond müüb midagi, mida tootmine ei plaani üldse valmistada. See lõpeb ettevõttes varem või hiljem pankrotiga.

Eesti Tööandjate Keskliidu majandusarengu töörühma juhina võin öelda, et ettevõtete ebakindlus kohaliku keskkonna osas on kasvanud. Varem oli võimalik suures plaanis öelda, mis on Eesti majandusmudel, majanduspoliitika printsiibid, mida tehakse ja mida EI TEHTA. Mida ettevõtjad võisid oodata. See polnud küll vajaliku selgusega artikuleeritud, kuid me tajusime, et tasakaalus eelarve, proportsionaalne maksustamine koos madalate maksumäärade ja laia maksubaasiga, valitsuse minimaalne osalemine reaalmajanduses, konservatiivne rahapoliitika või õigemini rahapoliitika puudumine jne olid eeldused, millest poliitikate kujundamisel lähtuti. Ja tähtis pole, kas eeldused olid head või halvad.

Tähtis oli, et need olid olemas ja kõigile selged. Nüüd tajume, et need printsiibid ei kehti enam, vähemalt mitte täielikult, kuid keegi ei ole nende asemel ka midagi uut defineerinud. Mis on Eesti majandusmudel? Mida tehakse ja mida ei tehta? Plaani puudumine mõjutab meie kõigi heaolu. Ilma plaanita keskmiste sissetulekute tasemelt rikkamaks ei saa.

Kirjutan selle loo, sest ehk see aitab initsieerida arutelu, mis on Eesti plaan pärast eesistumist. Riigikogu valimised suruvad varsti peale ja tegelikku tööaega on järel kesiselt. Jaanuaris 2018 on sellega hilja tegeleda. Paljud ametnikud on omavahel öelnud, et teeme eesistumise ära ja siis tõmbame joone alla. Kas pärast pidu tuleb pohmakas? Inimesed saavad seda endale lubada, riigid mitte.

[1] http://www.arengufond.ee/2009/02/spikker-22009-valge-paber-riigikogule/

[2] https://www.valitsus.ee/sites/default/files/content-editors/failid/majandusarengu_raport.pdf

Tagasi üles