Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ahto Lobjakas: IRLi ei päästa enam ei võõraviha ega ka Kersti Kaljulaid

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ahto Lobjakas | FOTO: Eero Vabamägi

Me elame paradoksaalsel ajal. Taasiseseisvunud Eesti pole kunagi olnud rahvuskonservatiivsem. Ometi ei oska kaks riigi kolmest rahvuskonservatiivsest parteist sellega midagi peale hakata.

Ainsana tõuseb Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) õhupall. Kunagine peaministripartei, üks Eesti stabiilsemaid valitsusparteisid Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) vajub arvamusküsitlustes ilma märgita elupäästvast langevarjust.

Neljas rahvuskonservatiivne partei, Reformierakond, hoiab end targalt vaikselt selle populismilaine õigel poolel, mida kütavad veel värsked pildid moslemitest Euroopa piiridel – kalkuleerides, et panus venevihale toob pikas plaanis rohkem hääli.

Väga nähtav on samas IRLi varulangevari. President Kersti Kaljulaid, kes veidi teistsuguses Eestis oleks praegu IRLi esimees, püüab oma kõnedes luua ruumi inimnäoga kodusele konservatismile. Selle ruumi konstrueerib president – nagu IRLi juhidki – kahe äärmuse vahele, millest üheks on Jevgeni Ossinovski sotsiaaldemokraadid ja teiseks perekond Helmete EKRE.

Põhjus, miks palli ikkagi väravasse ei saada, on lihtne: sellist väravat pole olemas. See on poliitiline silmamoondamistrikk, mille valijad üle kogu poliitilise spektri läbi näevad – välja arvatud see vähem kui viis protsenti, kes IRLi veel valiks.

Kui nii edasi läheb, on EKRE ja sotsid IRLi kaks hauakivi. Nende sidumine loob saatusliku topeltsilmuse. Ühelt poolt asetatakse pinnale õlleaktsiis tõus ja end vaevuvarjatud uhkusega imetlev võõraviha.

Teiselt poolt legitimiseeritakse seesama võõraviha ja ülejäänud vähem või rohkem halvasti lõhnavad osad EKRE populistlikust programmist. Põhjus on muidugi lihtne. IRL on ammu aru saanud, et partei on EKREga kahemehe-surmatantsus, milles vaid üks saab peale jääda. EKRE valijate äratõukamist endale lubada ei julgeta. Võibolla see ei töötakski.

USA kogemus ütleb, et Hillary Clintoni poolt Donald Trumpi toetajate kohta kasutatud sõna «kohutavad» (ingl deplorables – mõeldud rassiste, seksiste, homofoobe ja ksenofoobe) läks talle kalliks maksma.

Kaljulaid ütles oma 20. augusti Roosiaia kõnes, et okupatsioonist tõusnud Eesti «vastupidi tegemisest kujunes instinktiivselt liberaalne demokraatia». Selles põhimõttelises mittemõistmises on ühtlasi kirjas kogu IRLi haiguslugu.

Vabadus ei sünni instinktiivselt, vaid on pika töö ja julgete valikute vili. Kõigile põhjalt kallis mittemuutumise ühiskond, mida Kaljulaid IRLiga üritab tänapäeva Eestist destilleerida, pole meil instinktiivselt ei liberaalne ega demokraatlik.

Kui mitteliberaalsuse suhtes vaevalt kahtlusi saab olla, siis demokraatia instinktiivse paleuse leiame üha enam Brexiti ja Trumpi kogemustes, kus valimiskastid on relv «enamuse» destruktiivse tahte kehtestamiseks, ükskõik kui napp võit ka oleks. Teatud mõttes on IRL sotsiaalmeedia ohver nagu keskvoolu konservatism angloameerika maailmas (EKRE seevastu meenutab siin ISISt).

IRLi traagika on, et pääsmist pole ei minevikus ega tulevikus. Nagu Kaljulaid õigesti ütleb, ei ole 19. sajandi «Kinder, Kirche, Küche» mingi valik. Parema tiiva lähem tulevik kuulub uut tüüpi äärmuskonservatismile, mille kõrval näib IRL lihtsalt kapi-liberaaldemokraatidena.

Juhtide julguse ja ideede puudumine ongi peamine, mis IRLi alla kisub. Ei aita see, et Tallinnas mõõdetakse kohalikel valmistel Helir-Valdor Seederit selle pealt, mida tegi Eerik-Niiles Kross viis aastat tagasi. Ei aita, et aastaid on juhtivad tegelased kui rotid uppuvalt laevalt IRList välja hiilinud poliitilise patronaažiga saadud soojadele kohtadele. Ei aita seegi, et kui Urmas Reinsalu räägib, siis Seeder vaikib (ja vastupidi) – mis toonitab küsimust: kes on Reinsalu IRLis?

Tagasi üles