Euroopa majandusel läheb praegu kõik hästi, ent uus häda on juba silmapiiril, kirjutab arvamusportaali kolumnist Peeter Koppel.
Peeter Koppel: Euroopat võib tabada stagflatsioon (13)
3. september 2017, 12:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie viimane majanduskasvu number oli suurepärane. Peamistel ekspordipartneritel Euroopas läheb hästi. Kui veel ka ilm oleks ilusam, poleks elul vigagi. Ma ei taha nüüd seda kõike ära rikkuda, kuid siinkohal on vaja meelde tuletada, et see kõik toimub olukorras, kus Euroopa keskpank (ECB) «trükib» kuus jätkuvalt 60 miljardit eurot juurde, et süsteemi püsti hoida.
Veelgi kõnekam on fakt, et Jaapani keskpank (BoJ) ja ECB olid kahepeale kokku juba käesoleva aasta maikuuks «trükkinud» triljon dollarit (umbes 842 miljardit eurot). Selle «trüki» eesmärk on tõsta raha ringlemiskiirust ja saavutada nii mõõdukat inflatsiooni kui ka palgakasvu. See omakorda viiks intressimäärade tõusuni ja tekitaks olukorra, kus järgmist surutist saab intressimäärade alandamisega leevendada.
/nginx/o/2017/09/01/7057081t1hcf19.jpg)
Ka siin on peidus probleem – kui inflatsioon ja palgakasv jõuavadki teatud praegusest kõrgemale tasemele, langeb majanduskasv oma potentsiaalse kasvu juurde. Euroopas on see ligi protsent. See kasv on aga liiga madal selleks, et tulla talutaval viisil toime hiiglasliku võlakoorma ja vananeva rahvastikuga. Siit jõuame aga ühe selgelt ebameeldiva majandusterminini ehk stagflatsioonini, mis tähistab inflatsiooni ilma majanduskasvuta ehk olukorda, mis taas kellelegi ei tohiks eriti ei meeldida.
Kirjeldatud olukorra (stagflatsiooni) tekkimise vältimiseks on vaja tõsta majanduse eelmainitud nii-öelda potentsiaalse kasvu numbrit. Seda keskpank teha ei saa. Mängu tulevad poliitikud ja sõnapaar «struktuursed reformid».
Julgusest on olnud puudust
Kui kellelgi on küsimus, mis need struktuursed reformid on, et neist kogu aeg räägitakse, siis vastus on järgnev: tegemist on takistuste kõrvaldamisega fundamentaalsete majanduskasvu tekitavate juurpõhjuste eest – näiteks tööjõu-, teenuste ja toodete turu liberaliseerimine, mis toob kaasa töökohtade loomise, investeeringute suurenemise ja tootlikkuse tõusu.
Struktuursete reformide eesmärk on parandada majanduse konkurentsivõimet, siin kontekstis olulist kasvupotentsiaali, ja võimet kohaneda erinevate olukordadega.
/nginx/o/2017/09/01/7057107t1h2e32.jpg)
Probleem, miks põhimõtteliselt ju heade tagajärgedega reformide läbiviimine on problemaatiline, seisneb selles, et paljud on endale majanduskasvu takistavate juurpõhjuste juurde mugava, pehme ja sooja pesa teinud ning ei ole sellest sugugi valmis loobuma.
Kui jälgida eurokriisi arengut, siis poliitikute tahe (võime?) neid struktuurseid reforme läbi viia on olnud pehmelt öeldes olematu. Pehmed pesad kasvu takistavate juurpõhjuste juures on kas neil endil või nende valijatel. Keskpank on halvima ära hoidnud ning poliitikutele väga suurt sisulist survet tegutsemiseks ei ole olnud. Loomulikult tähendab selline olukord taas mingite pingete kogunemist.
Murepilved Euroopa kohal
Saksamaa kui Euroopa kontekstis (struktuurselt) kõige tervema majanduse jaoks on odav raha ja likviidsuse üleküllus ähvardamas viia majanduse ülekuumenemiseni. Tööpuuduse asemel on tööjõupuudus, kinnisvarahinnad liiguvad linnades ainult ühes suunas ja majanduskasv on pidevalt üle potentsiaali. Seni on inflatsioon olnud kontrolli all, kuid uuel aastal läheb mitmes sektoris kollektiivlepingute üle vaatamiseks, nii et ka inflatsioon võib saabuda.
Samal ajal ülejäänud Euroopas on liigset/kasutamata potentsiaali täiesti piisavalt. Parimaks näiteks sellest on eriti Lõuna-Euroopas jäärapäiselt kõrgel püsiv tööpuuduse määr.
/nginx/o/2017/09/01/7057109t1hf271.jpg)
Mida aeg edasi, seda kõvahäälsemalt hakkab Saksamaa protesteerima selle vastu, et raha on nii odav, sest neil kütab see inflatsiooni. Samal ajal Portugal ja Itaalia vaataksid, et pole hullu midagi – surve päris reforme teostada sisuliselt puudub.
Olukord, kus ühe valuutaliidu sees on olukord niivõrd erinev, tekitab ilmselgelt pingeid ja igasuguste otsuste langetamine on raske. Seega pigem oodatakse ja vaadatakse.
Hetkel valitseb arusaam, et rahatrükki hakatakse Euroopas koomale tõmbama alates uuest aastast ning intressimäärade osas ei tehta mitte midagi. Arvestades euro viimase aja rallit, siis ei taha ilmselt keegi teha ka midagi, mis võiks sellele uut hoogu anda. Euroopa näib olevat Ameerika Ühendriikidest tsüklist ajaliselt selgelt maas ja surve palgakasvuks võiks teoreetiliselt tekkida alles ülejärgmiseks aastaks.
Kõige tõenäolisem on, et Saksamaa «ohverdatakse» suurema pildi nimel, jätkub reformidega viivitamine ja seega on tulevase stagflatsiooni oht Euroopas täna täiesti reaalne.
Peeter Koppel on SEB panga privaatpanganduse strateeg. Ta on töötanud mitmel finantsturgudega seotud ametikohal, muu hulgas kaubelnud valuutade ja aktsiatega. Koppel õpetab ka Estonian Business Schooli executive MBA programmis.