Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhtkiri: rumalast otsusest on võimalus õppida

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Peeter Oja purjuspäi rammitud Subaru koduhoovis | FOTO: Tairo Lutter

Eile sattusid uudisteportaalides juhuse läbi kõrvuti kaks uudist. Esimene rääkis sellest kuidas üks Eesti läbi aegade parimaid koomikuid purjuspäi koduteel mitu avariid tegi, ja teine sellest, kuidas isa lapsega rongi ette tormas. Kõik lõppes vähemalt selles mõttes hästi, et asjaosalised on elus ja tervise juures ning võõraste rumalate otsuste tõttu ei kannatanud keegi kõrvaline. Auto või jalgratas on asendatavad tarbeesemed, inimene ja tema tervis aga mitte.

Mida kõige selle peale öelda? Ajad, mil ajakirjandus pretendeeris messianistlikule rollile ning pidas end moraalseks kammertooniks, jäävad kuhugi 1980.–1990. aastatesse. Tänapäeval ja siinses kontekstis mõjuks moraalilugemine õõnsalt, targem oleks avaldada lihtsalt lootust, et eespool kirjeldatud sündmuste põhjustajatele on juhtunu teatavas mõttes häirekell ning pakub mõtteainet edasiseks.

Tegelikult on küsimus puhtalt valikutes ja vastutuses. Vähemalt teoorias võib öelda, et midagi «peab tegema», kuid tegelikult see nii ei ole. «Peab» tähendab, et midagi ei või teha või vastupidi, tegemata jätta. Samas ei tee me midagi sellepärast, et peame seda tegema, vaid kuna oleme langetanud vastava valiku. Valiku teinuna vastutame ise ka tagajärgede eest.

Kas liikluseeskirja peab järgima? Formaalselt peab, kuid reaalsuses mitte. Samas peavad need, kes näiteks otsustavad end meie maanteedel Le Mansi võidusõitjatena ülal pidada, arvestama ka sellega, et tagajärjed ei pruugi end kaua oodata lasta ning tehtu eest tuleb vastutada. Sama kehtib ka joobnuna rooli taha istumise või vales kohas teeületamise kohta. Lõppkokkuvõttes on oluline see, mida me valime, sest inimese elu koosnebki valikutest.

Muidugi on inimloomusel omadus leida mõtlematutele sammudele ja omaenda rumalusele ratsionaalne õigustus. Nagu kirjutas Jean-Paul Sartre: põrgu – see on teised. Nii leitaksegi õigustus enamasti mingites välistes asjaoludes või teistes inimestes, kes justkui oleksid oma tegevusega provotseerinud kahtlase väärtusega samme astuma. Ega sedagi saa hukka mõista – nõnda lihtsalt töötab mõistus ja inimene, ükskõik milline ta ka ei oleks, püüab iga hinna eest säilitada austust iseenda vastu ning oma isiksuse terviklikkust.

Eesti elu on viimastel kümnenditel läinud tunduvalt paremaks ja turvalisemaks. Paljuski on paranemise taga just see, et ühiskonnaliikmed mõistavad paremini oma valikute tagajärgi ja vastutust. Seepärast on tähtis, et ka juhtumitest, mis võinuksid lõppeda ränkade tagajärgedega, ent ei lõppenud, tuleviku tarvis õpitaks. Nii on rumalaid õnnetusi tulevikus vähem.

Tagasi üles