Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ivan Makarov: Tšikatilo oli 30 aastat kommunist. Olgem siis mõistvad?

29
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kolumnist Ivan Makarov. | FOTO: Erik Prozes

Eesti kultuuri ja riikluse materdamine meie avalikus ruumis on ületanud juba sündsuse piirid. Eestlastele sisendatakse järjepidevalt ajaloolist süütunnet, mis on sisuliselt sama, mis ohvri materdamine ja kurjategija õigustamine, kirjutab kolumnist Ivan Makarov.

Hiljutistele Jäneda talupäevadele tuli rahva rõõmuks kaks liitlaste tanki – suur ja väike. Laadalised ronisid sõjamasinate soomustatud turjale, naeratavad Briti sõdurid aitasid väikeseid lapsi ja ka kogukamaid prouasid võimsate soomukite luukidesse ja sealt tagasi, ilm oli ilus, kõigil hea tuju ja polnudki sellist tunnet, et tegemist on võimsate relvadega. Sest kui sul on külas sinu enda kutsutud sõber, siis polegi nii oluline, kui turjakas ta on ja missuguseid võitluskunste valdab.

Britid ja teised liitlased ei räägi meile, kuidas nad on meid ja kogu maailma päästnud, ega väida, et meie kodu on sellepärast nüüd ka nende kinnisvara. Nad ei heida meile ette tänamatust, ei süüdista natsismis, ei kuuluta oma ainuõiget tõde ega püstita siin ausambaid kohalikke elanikke tapnud võõrastele.

Kuid aina sagedamini tundub mulle, et nende poolehoid ja sõbralikkus on meile suurema tähtsusega kui nende relvad. Sest nemad ja nende riigid peavad meid kaitsmist väärivateks headeks rahumeelseteks inimesteks, ja just sellist suhtumist vajame praegu üle kõige. Seda aga tuleb importida, sest eestlaste enesesallimatus on tekitanud hea suhtumise defitsiidi.

Meie juhtpoliitikud armastavad rõhutada, et Eesti pole kunagi olnud nii hästi kaitstud. Ja neil on õigus, kui nad mõtlevad kaitstust välisohu eest. Kuid tundub, et põhioht eestlastele tuleb seestpoolt, ja see ei lähtugi venekeelsest elanikkonnast.

Eestlasi on viimasel ajal hirmutatud küll igasuguste stsenaariumidega: et nad surevad välja koos oma keelega, et Venemaa okupeerib Eesti mõne päeva või isegi mõne tunniga, et lääne liitlased ei hakka meie eest võitlema, et terroristid on juba meie kodu lävepakul jne.

Oleme kuidagi harjunud sellega, et eestlasi on aastakümneid tembeldanud fašistideks Venemaa poliitikud, kuid samasugust propagandarida ajavad nüüd ka eestlased ise, aina sagedamini võrreldes eesti laulupidusid natside kokkutulekutega ja Eestit apartheidi riigiga, soovides meid veenda selles, et need, kes küüditasid ja tapsid eestlasi, tegid seda helge kommunistliku tuleviku nimel ja seega on ka nende vead ja julmused andestatavad.

Muide, Andrei Tšikatilogi argumenteeris oma armuandmispalvet samamoodi: «Olin 30 aastat NLKPs ja töötasin kommunismi suurehitustel.» Kuid see ei läinud pehmendava asjaoluna kirja.

Eesti rahvale omistatakse, kusjuures igasugust piinlikkust tundmata, rassismi, homofoobiat, mingit kaasasündinud antipaatiat venelaste vastu ja ei tea mida veel. Seda kummalist mustamisõigust nimetatakse meil kasvavaks arvamusvabaduseks ja demokraatlikuks pluralismiks. Selles valguses on aina imelikum, et kohalikust venekeelsest meediaruumist on kuidagi märkamatult kadunud Artemi Troitski, Andrei Kuzitškin ja teised eestisõbralikud vene intelligendid ning nende asemele on tulnud Eesti riikluse veendunud oponendid.

Kuid ka eestlased ise kuulutavad, et eesti rahvas on loomult kuri, tsiteerides sealjuures kasvõi Karl Ernst von Baeri. Ärgem siis unustagem, et akadeemikut ennast on 1858. aastal omakorda avalikult süüdistanud rängas russofoobias füsioloog Nikolai Jakubovitš…

Eestlastele sisendatakse järjepidevalt ajaloolist süütunnet, ja see ohvri materdamine ja kurjategija õigustamine on üsna vana ning kriminalistidelegi tuttav võte. Väga prohvetlikult kirjeldas praegust olukorda Eestis (ise seda muidugi mitte teades) üks tuntumaid vene kriminaalpsühholooge Juri Antonjan, kes oma raamatus «Seksuaalkuriteod. Tšikatilo ja teised» (1993) kirjutas: «Isegi paljudes teadustöödes on informatsioon ja järeldused ohvrite kohta süüdistava iseloomuga. Pannakse rõhk ohvrite kõlvatusele, ühiskonnavastasele eluviisile, valele käitumisele, kusjuures mitte ainult vägistamisele eelnenud asjaoludes, kuid ka üldiselt. Ohvreid hakatakse näitama provokatiivsete võrgutajatena ja kuidagi märkamatult «vahetavad nad koha» kurjategijatega.»

Eesti kultuuri ja riikluse materdamine meie avalikus ruumis on ületanud juba sündsuse piirid. Minu põlvkonna kogetud hilisemal nõukogude võimu perioodil polnud selline asi mõeldav. Siis jahuti kogu aeg rahvaste võrdsusest, igavesest sõprusest ja rahvuskultuuride võrratust lillekimbust ning avalik rahvusvaenu õhutamine oli ehk silmakirjalikult, kuid siiski keelatud.

Ja eesti laulupeod ei olnud keelatud, kuigi said toimuda vaid muigama ajanud repertuaariboonustega, kuid nüüd pakutakse nende lisade reanimeerimist. Meile tegi omal ajal palju nalja põhimõte «sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik». Parim selleteemaline karikatuur oli muidugi rahvusliku ornamendiga absoluutselt tühi sööginõu, kuid nüüd jääb vägisi mulje, et sotsialistlik sisu hakkas seestpoolt ründama niigi õhendatud eesti rahvuslikku väliskesta.

Kunagi ammu, veel esimestel Pärnus toimunud kärajatel sain ma imeväel mikrofoni ja küsisin president Ilveselt: kas sallimatuse mittesallimine on sallimatus? President hetkeks elavnes, kuid siis tuli talle ilmselt meelde, mis erakonna abil ta võimu juurde sai, ja tema vastus oli ettevaatlik. Tahaks loota, et meie professionaalsed sallijad leiavad endas lõpuks natuke tolerantsust ka omaenda rahva jaoks.

Sest pole midagi masendavamat kui süütunde koorma all küürutav rahvas. Suur vene filmirežissöör Andrei Kontšalovski, töötades oma kuulsa linateose «Paradiis» kallal, avastas äkki, et head ja andekad sakslased on viidud kuristiku äärele: «Ma pean saksa rahvuse seisundit katastroofiliseks… Katastroof seisneb selles, et rahvale taoti pähe süütunne. Üks asi, kui süütunne tekkib spontaanselt ja tollel põlvkonnal, kes võib võtta endale vastutuse natsismi ja Teise maailmasõja eest… Kuid alaväärsuskompleks ja hirm olla poliitiliselt ebakorrektne on taotud pähe kõigile, ka noortele. Nad lihtsalt kardavad omaenda varju. Neid on hirmus vaadata. Nendel pole enam kultuuri, see on hävitatud…»

Eestlased, erinevalt sakslastest, pole olnud natsismi ja maailmasõja vallapäästjad, nad on olnud selle ohvrid. Kui juba suur saksa rahvas on viidud lõputute etteheidete ja süüdistustega sellisesse seisundisse, siis mida võib see hästi õlitatud internatsionalistlik sõnasõjamasin teha arvult palju väiksemale rahvale?

Tagasi üles