Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Priit Pullerits: positiivne kommunism

10
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Priit Pullerits | FOTO: Margus Ansu

Mis siis, et palgast tavaliselt ei räägita. Aga küsida võib ikka. Näiteks niimoodi, nagu pärisin kahelt eesti noorelt, kes lendasid nädala algul Hiinasse, et asuda seal tööle õpetajana: «Kas palka saate rohkem või vähem, kui on Eesti keskmine?» Nad vaatasid teineteisele korraks otsa, et mida vastata. «Rohkem,» lausus seejärel Maarja Tsimmer. «Korralikult rohkem,» lisas Oskar Tsimmer, tema abikaasa.

Ei, nad ei läinud õpetama ülikooli. Nad pole professorid. Nad ei läinud õpetama ka Pekingisse ega Shanghaisse, kahte kuulsasse metropoli. Nad ei läinud isegi põhikohaga õpetajaks. Nad lendasid Kesk-Hiinasse Sichuani provintsi enamikule mitte midagi ütlevasse Chengdu linna (üle 14 miljoni elaniku) aitama koolides inglise keele õpetajaid.

Meie mõistes, vähemalt õpetajaist rääkides, sattusid nad heas mõttes kommunismi. Mis, tunnistan, pani mind mõtlema, kas tasuks elust, mis neid Hiinas ees ootab, tänases Arteris üldse kirjutada. Ei, mitte kartusest, et äkki satun kommunismi mitte hukka mõistes ühte paati Oudekki Loonega. Vaid kartusest, et kui ka teised Eesti õpetajad, kes pidanud juba aastakümneid kuulama tühja juttu palgatõusust (tean väga hästi, kui palju mu õpetajast abikaasa teenib), saavad teada, milline kuldne põli terendab Hiinas, jooksevad Eesti koolid pedagoogidest veelgi tühjemaks.

Igatahes on tingimused, mis õpetajapaari Tsimmereid Hiinas ees ootavad, lausa kadestamisväärsed. Lisaks palgale, mis on korralikult suurem kui Eestis, annab kool neile elamise, kolmetoalise korteri. Ja vähe sellest: kool aitab tasuda ka kommunaalmaksed. Neil endil tuleb elamise eest kokku maksta umbes kümme eurot kuus. Ja kes väidab, et tasuta lõunaid pole olemas? Hiinas õpetajatele on küll, ning vahel ka tasuta hommikusöögid.

Sellise kommunistliku heaolu eest ei pea end Hiinas sugugi surnuks töötama. Kummagi Tsimmeri täiskoormus on sada töötundi kuus, kusjuures tund võrdub 40 minutiga. Oskar Tsimmer, kes õpetas Chengdus ka möödunud kevadel, rääkis, et õpetajate tavaline koormus on neli 40-minutilist tundi päevas. «Kui neil oli viis tundi, siis juba kurtsid, et päev on pikk,» lisas ta.

Ja mis Hiinas õpetajaile eriti meeldiv: Hiina lapsed tahavad õppida. Nad õpivad nagu hullud, kui tsiteerida härra Mauruse soovitust eestlastele. Nad on valmis, nagu kirjeldas Oskar Tsimmer oma kevadist kogemust, selle nimel piltlikult kas või maratoni jooksma, et pälvida õpetaja kiitus ja tunnustus. Ja selleks et keegi jätaks kodutöö tegemata, peab tal olema erakordselt tõsine ja valus põhjus, märkis ta. Isegi nädalavahetused veedavad Hiina õpilased enamasti hommikust õhtuni õppides. Lühidalt: õpetajatel ei ole vaja õpilasi tagant sundida. Vastutasuks saavad nad õpilaste siira ja jäägitu lugupidamise ja armastuse.

Järeldus? Väga lihtne: Hiina teab, mida teab Eestigi – koolid ja õpetajad määravad riigi tuleviku. Erinevalt Eestist on Hiina selle nimel ka tõsiselt panustanud.

«Tähelepanu, õpetajad! Järgmine lennuk Chengdusse väljub...»

Tagasi üles