Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Marti Aavik: Soome diplomaatia võit, mis on oluline ka meile

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Marti Aavik | FOTO: Tairo Lutter / Postimees

President Sauli Niinistö visiit Valgesse Majja – see, et isiklik kohtumine president Donald Trumpiga üldse toimus – on kahtlusteta Soome diplomaatia võit. Ja see on oluline ka meile.

Soomlaste kõige usutavam eesmärk oli saada Washingtonis ameeriklastelt otse kinnitus, et NATO uks pole soomlaste ees sulgunud. Kuigi soomlased ei kavatse sellest uksest «ettenähtavas tulevikus» sisse astuda, on Soome välispoliitika süvahirm jääda Venemaa vastu üksi. Hirm, mis hakkab juhtuma pärast seda, kui Moskvas tekib ühel hetkel usk või lausa veendumus, et Soomet vihmavarju alla ei võetaks, kui ta seda ka ise tahtma peaks. Survestamisvõtete valik on ju suur. Seega: oleme õues, aga teadku kõik, et kui tarvis, võime kohe tuppa joosta.

Ajalooline loetelu Soome presidentide kohtumistest oma USA kolleegidega pole sugugi pikk ja varasematel aastatel oleme põhjanaabrite lehtedest saanud lugeda sellekohaseid etteheiteid nende maa välispoliitika tegijatele.

Soome on aga eriti pärast seda, kui Venemaa ründas Ukrainat ja annekteeris Krimmi, võtnud kahepoolsete suhete edendamisel USAga väga aktiivse hoiaku. «Ühendriigid on kaitsepoliitiliselt tähtis tegur Soomele. Nad on toonud tasakaalu Euroopasse ja pakkunud vastukaalu Venemaa hirmutamistele,» ütles näiteks Soome Välispoliitika Instituudi USA-asjatundja Mika Aaltola Kauppalehtile.

Diplomaatide töövõit? Nagu Soome välispoliitika asjatundjad ajakirjanikele vastates rahulikult seletavad, on järjekord USA presidendiga kohtuda tahtjatest alati pikk. Kohtumise korraldamiseks on diplomaadid küllap rõhunud nii sellele, et Arktika Nõukogu eesistumine on kuni 2019. aastani Soome töö (2015–2017 oli eesistuja USA), kui ka oma juubeliaastale.

Üksiti on tõi see kohtumine aga järjekordselt tähelepanu Läänemere piirkonna julgeolekule ja muidugi on ka sümboolne sõnum.

YLE ajakirjaniku küsimusele, kas ta peab Venemaad julgeolekuohuks, vastas president Trump: «Ma pean paljusid maid julgeolekuohuks, kahjuks, kui vaatate, mis praegu maailmas toimub. Nagu teate, mõne nädala eest oli meie suurepärane asepresident Mike Pence seal. Me peame seda väga-väga tähtsaks maailma osaks. Meil on seal suurepärased suhted. Meil on suurepärane suhe Soomega. Peaksin mitmeid riike ohuks, aga kõigi nende ohtudega oleme võimelised toime tulema, kui me seda peame. /…/ Oleme selle piirkonna suhtes väga kaitsvad. Meil on selles piirkonnas suurepärased sõbrad ja suhted. Me oleme äärmiselt kaitsvad. Okay?» Ja muidugi, kes ei tahaks, et suhted Venemaaga oleksid head ning heidutus ja dialoog käiksid kõrvuti.

Mida rääkisid presidendid omavahel? Võib spekuleerida, et president Trumpi huvitas president Niinistö vahetu kogemus kohtumistest president Vladimir Putiniga.

Soome uudiste- ja arutelusaadetes pöörati palju tähelepanu president Trumpi lapsusele – ta ütles, et Soome ostab Boeingult hävitajaid F-18. Tegelikult ei ole veel isegi pakkumiskutseid välja saadetud ja valiku ning lepinguni on veel tublisti aega. Müügimehe jutt või trikk, öeldi Trumpi (tahtliku?) faktivea peale. Tähelepanu ja tundlikkus on mõistetav, sest hävitajate väljavahetamine on üks Soome kulukamaid hankeid läbi aegade. Võib-olla valibki Soome praeguste samuti USAs toodetud Hornetite asendjaks lõpuks ühe USA lennukiehitajatest. See sobituks sooviga siduda USAd tugevamini Soome julgeolekuga. Säärane otsus ei sündinud aga nüüd ja presidentide kohtumisel.

Soome diplomaatia on suutnud oma juubelit väga hästi ära kasutada, kui hinnata seda tipptaseme kohtumiste järgi suurriikide juhtidega. Aprillis külastas Soomet Hiina president Xi Jinping, juulis Vladimir Putin ja nüüd lisandus kohtumine Valges Majas.

P. S. Muidugi meeldiks meile Eestis, kui me keelesugulased, põhjanaabrid ja head sõbrad soomlased tuleksid NATOsse ja oleksid täismõõdus osalised selles vaba maailma, läänemaiste demokraatlike riikide kaitseorganisatsioonis. Millesse ma aga sugugi hästi ei suhtu, on kiuslikud, vahel isegi meelega parimate sõprade omavahel tülli ajamiseks mõeldud kollased jorutamised stiilis «tuleb/ei tule appi» või ka Eesti ja Soome välispoliitiliste valikute kunstlik vastandamine. Eriti kui sellistes vastandustes ei räägita sellest, mida teevad praegune Soome ja praegune Eesti tegelikult, vaid manatakse eeskujuks hoopis värvivaene karikatuur president Urho Kekkoneni ajast.

Tagasi üles