Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ahto Lobjakas: Savisaare teine tulemine farsina

5
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ahto Lobjakas. | FOTO: Peeter Langovits

Savisaar ripub pommina keskerakondlaste jala küljes, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Meil kõigil on vabad käed tõlgendamaks Jüri Mõisa võrdlust, et Savisaare nimekiri ja Urmas Sõõrumaa ja tema juhitav valimisliit Tegus Tallinn hakkavad koos toimima kui «pidur ja gaas». Mõis ise pakkus, et vastavalt olukorrale tähistab üks Savisaare vasakpoolseid ja teine ettevõtjate turuliberaalseid kalduvusi.

Kuid see metafoor on täiesti võimeline elama iseseisvat elu, mille eri heiastused kujundlikul moel illustreerivad partnerluse erinevaid aspekte. Eesti Ekspressi ajakirjanik Krister Kivi on sama kujundit kasutanud korraga erguteid ja rahusteid tarbiva narkosõltlase olukorra kirjeldamiseks – siitki kangastub pildike kahest poliitikast kunagi joobunud, kuid nüüd eemale tõrjutud ekslinnapeast.

Gaas ja pidur võtavad hästi kokku ka partnerluse argireaalsuse: Savisaarelt tuleb kuum õhk, ärimeestelt raha keelde tõlgitud kontakt reaalsusega. Sest kogu sõnadevahu taga üritatakse kokku panna paljudest maailma paikadest tuttavat kahetaktilist munitsipaalvalimiste mootorit, mille üheks pooleks on kontroll linnavõimu aparaadi üle – mida Savisaar on aastaid saanud juhtida kui oma feodaalvaldust – ja teiseks investeering, mis on vajalik valimistel konkurentsivõimeliseks osalemiseks ning õnnestumise korral toob rahastajale rasvaseid dividende.

Tasub tähele panna, et Savisaar pole ammu enam sama mees, kes ta oli 1980. aasta lõpul. Ta pole samuti sama mees, kes 2005–2007 oli Eesti Vabariigi majandus- ja kommunikatsiooniminister, olles aastal 2004 andnud endast välja raamatu pealkirja all «Peaminister». Kõik see on ajalugu.

Eesti mastaabis suurtest tegudest on saanud järjest väiksemad teod, lõppkursiks üha suurenev väiklus. Kes või mis selles süüdi on, jäägu ajaloo otsustada. Savisaare «parim enne» on ammu läbi ja isegi tema karjääri kaastundlikul jälgijal on ilmselt üha suuremaid raskusi enda veenmisega, et Savisaar on täie poliitilise mõistuse juures olev iseseisev poliitiline tegija.

Pole kahtlust, et ta võtab Tallinnas palju hääli, aga oma ajaloolis-poliitilisele hauakivile kirjutas ta ise epitaafi nädalavahetusel tehtud Facebooki-postituses, kus kirjutas, et Yana Toomile kodakondsuse andmise korraldas tema, ning vihjas tumedalt, et viimane võib selle taas kaotada. Ehk Savisaar on südames ikkagi eesti mees. Kõik need vene hääli korjates veedetud aastad kulusid selleks võimu nimel. Venekeelsed on Savisaaregi jaoks tüütu, kõrvaline ja mööduv nähtus, mida ekspluateerida.

Savisaare ületamatu probleem on, et tänaseks on eesti mehi poliitikas jalaga segada. Teisi sinna lihtsalt ei mahu. Needki, kes seda olla ei soovi, peavad madalat profiili hoidma, et mitte millegi muuna välja paista. Kõik Savisaare Keskerakonna eelised jäävad temast mahajäänud Keskerakonda, nende seas Toom koos teiste vene kogukonna häälivõtvate poliitikutega. Siin kusagil peitub oma poeetiline õiglus mehe jaoks, kes kunagi lubas üheksa kuuga endale uue Deniss Boroditši kasvatada.

Yana Toomi sümboolika lõikab aga veelgi sügavamalt. Savisaare lõpu algust märkis Toomi ootamatu triumf 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel, kus ta erakonna toonase esimehe tolle jaoks häbistavalt teiseks jättis. Toomi otsus mitte minna «kolme õe» liikmena valimistele oma nimekirjaga päästis Keskerakonna – ja mõistis Savisaare lõplikule hääbumisele. Savisaare Facebooki-epitaaf on punkt selle kuulsusetu protsessi lõpus.

Protsessil on siiski laiemaid päevapoliitilisi järelmeid. Toomi otsus mitte minna koos Savisaarega oli fundamentaalselt õige. Eesti praeguses poliitilises olukorras lükkub samas veelgi kaugemasse tulevikku n-ö vene agenda jõudmine suurde poliitikasse.

Eesti riik elab edasi fantaasias, kus jätkusuutlikuks normaalsuseks peetakse seda, et teiskeelse 30 protsendi elanike vaated ei oma poliitilist väljundit ning nende kestvat enesetsensuuri peetakse iseenesestmõistetavaks kui aamenit kirikus. Keskerakond on poliitilises olelusvõitluses liiga nõrk selle muutmiseks ning Toomi, Kõlvarti jt valiku hind on parteidistsipliin. Kuid, nagu öeldud, nüüd on selge, et ka Savisaar poleks pakkunud alternatiivi.

Mida Savisaar teha suudab ja kindlasti teeb, on nõrgestada Keskerakonna valitsust. Seni kuni Jüri Ratas ei julge nabanööri suure endise juhiga läbi lõigata, jääb ta korraga kahe tule vahele. Reformierakond kärbib Ratase potentsiaali eestikeelsete valijate seas, portreteerides teda krüpto-savisaarlasena. Savisaar omakorda süüdistab teda Keskerakonna aadete hülgamises. Kõik see võtab hääli, mis on vajalikud Ratase võimul püsimiseks.

Isegi kui Savisaare-Mõisa-Sõõrumaa liit piirdub kohalike valimistega, tekib Tallinna volikogus vajadus moodustada koalitsioon. Läbirääkimissituatsioon annab aga hindamatu lisaväärtuse Reformierakonna kaartidele, mis on laual nii all-linnas kui Toompeal.

Ratase olukorda ei paranda asjaolu, et Keskerakonna läbirääkimisdelegatsiooni juhib Savisaare kauaaegne käsualune Taavi Aas. See fakt ei mõju halvasti mitte üksnes Aasa usutavusele, vaid pakub Savisaarele võimalusi kasutada ära valgustkartvat siseinfot, mida tal Aasa & Co kohta vanadest päevadest kahtlemata jätkub.

Manööverdamisvõimeline igas suuruses, on Savisaar kindlasti võimeline ekspluateerima EKRE tõusu ning avama kunagise koduerakonna vastu teisegi rinde. EKRE on suuresti Savisaare-aegse Tallinna linnavõimu kreatuur, toitudes väetimatel aegadel ligipääsust TTV ja Kesknädala meediapajukile. Praeguses kampaanias on EKRE muutunud Tallinna linnavõimu suhtes järsku brutaalselt kriitiliseks. Tähelepanuväärselt ongi Keskerakonna parteiväljaanne Kesknädal juba jõudnud EKREt juhtkirjas nahutada motiivil «Ka sina Brutus?».

Tagasi üles