/nginx/o/2017/08/29/7042775t1h2a09.jpg)
Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas ja Lõuna-Aasias on sugulusabielud pigem reegel kui erand – ligikaudu pooled abielud sõlmitakse nõbude vahel. Koos sisserände suurenemisega nendest piirkondadest Euroopasse on sugulusabielud ning nendest tulenevad probleemid üha aktuaalsemad ka Euroopas, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tuul Sepp.
Sugulusabielude osakaal varieerub kultuuriti suures ulatuses ja ajalooliselt on tegemist väga tavalise nähtusega. On isegi hinnatud, et läbi aegade on 80 protsenti abieludest olnud sugulusabielud. Sellega peetakse silmas abielusid esimese ja teise astme nõbude vahel, õdede-vendade ja vanemate-laste abielud on tabu peaaegu kõikjal.
Kui aga tänapäeva Lähis-Idas on sugulusabielude osakaal 50 protsenti, siis Euroopas, Ameerikas, Austraalias ning Aasia kesk- ja põhjaosas on see alla protsendi. Ent kuna sugulusabielude kultuurilises piirkonnas elab suur osa maailma rahvastikust, on keskmiselt 10 protsenti abieludest maailmas sõlmitud sugulaste vahel. On piirkondi, kus nõbude abielud on seadusega keelatud – näiteks mitmed Ameerika osariigid ja Hiina. Eestis on nõbude abiellumine lubatud.
Sugulusabielude probleemi tausta avamiseks alustan väga kaugelt – sugulise sigimise väljakujunemisest. Esimesed suguliselt sigivad organismid kujunesid välja 1,2 miljardit aastat tagasi. Suguline sigimine arenes välja päristuumsete organismide evolutsiooni varajases etapis ja võis olla võtmetähtsusega tuumaga organismide võidukäigul. Rohkem kui 99 protsenti hulkraksetest organismidest sigib sugulisel teel. Kuna see paljunemisviis on nii valdav, peab see organismidele olema palju kasulikum kui mittesuguline sigimine, kus järeltulija saamiseks piisab lihtsalt enda küljest tükikese heitmisest või pooleks minemisest.
Samal ajal on suguline sigimine tülikas: tuleb leida kaaslane ja järeltulijaid on ühe vanemorganismi kohta poole vähem. Enda geenidest õnnestub sugulise sigimise korral ühte järeltulijasse edasi anda vaid pooled. Sugulise sigimise kõrge hind, kuid lai levik on osaliselt lahendamata probleem, millele teadlased otsivad siiani vastust.
Peamiseks selgituseks sugulise sigimise paradoksile on geneetilise mitmekesisuse suurenemine. Kui mittesugulise sigimise korral on järeltulijad enamasti vanemorganismi koopiad (kloonid), siis sugulise sigimise korral erinevad järglased vanemast ning üksteisest. Nii on suguliselt sigivate organismide järglased vastupidavamad haigustele (geneetiliselt sarnaseid organisme on haigustekitajal tunduvalt lihtsam niita) ja keskkonnamuutustele (mõni järglastest ikka muutunud keskkonda sobitub).
Suguline sigimine on seega välja kujunenud just geneetilise mitmekesisuse suurendamiseks. Sugulusabielu aga töötab sellele põhimõttele vastu: sugulaste lapsed on geneetiliselt oma vanematega sarnasemad kui mittesugulaste lapsed. Ühelt poolt tundub see evolutsioonilises plaanis isegi kasulik – kuna laps on vanemaga geneetiliselt sarnasem, õnnestub vanemal sugulusristumise korral edasi anda rohkem oma geene ehk vähem sigimispingutust läheb «raisku» võõraste geenide edasiandmisse.
Huvitaval kombel on «varanduse oma peresse jätmine» ja «endasuguste inimestega pere loomine» ka põhjendused, miks on sugulusabielud mõnes piirkonnas ja kultuuris nii levinud. Samuti on sugulase puhul täpsemalt teada tema taust, sissetulekud ja kombed. Kuna pered on Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas suured, siis valikut sugulaste hulgas jagub. Ilmselt tundub see neile turvalise valikuna. Kui lääne kultuuriruumis võib nõoga abiellumisele järgneda suguvõsa halvakspanu, siis araabia kultuuriruumis võidakse kulmu kortsutada pigem võõra inimese perekonda toomise üle. Puudub sugulusabielusid hukka mõistev sotsiaalne stigma.
Samas tähendab sugulusristumine, et lastel on palju suurem tõenäosus geneetiliste haiguste esinemiseks. Nimelt kannab iga inimene keskmiselt üht-kaht rasket geneetilist häiret põhjustavat retsessiivset geenialleeli, mis teise, terve dominantse geenialleeli olemasolul ei avaldu. Sugulusristumise korral võib laps aga mõlemalt vanemalt pärida vigase geenivariandi, mistõttu haigus avaldub.
Esmapilgul ei tundugi see nii suur probleem olema. Esimese astme nõbudel (samade vanavanemate lastel) on tõenäosus geneetilise haigusega sündida umbes kaks korda suurem kui keskmisel lapsel ehk võrreldes ühe-kaheprotsendilise tõenäosusega populatsiooni keskmisena on nõbude laste haigena sündimise tõenäosus umbes neli protsenti. See on võrreldav 40-aastaste ja vanemate naiste suurenenud tõenäosusega sünnitada geenidefektiga laps. Sellest lähtudes argumenteeritakse, et sugulusabielude keelamine on sama ebaloogiline kui keelata naistel 40+ vanuses sünnitamine.
Kui aga sugulusabielud on toimunud juba mitu põlvkonda järjest, muutuvad arvud kurvemaks. Nii on leitud, et Pakistanis, kus nõod on läbi aegade omavahel abiellunud, on sugulusabielude peredes vastsündinute suremus ligi 10 protsenti. Sinna lisanduvad pered, kus on üks või mitu raske geneetilise haigusega ellu jäänud last, mis ei pruugi pere jaoks sugugi kergem katsumus olla.
Looduses on välja kujunenud arvukalt mehhanisme sugulusristumise vältimiseks. Need mehhanismid võivad olla füsioloogilised või käitumuslikud. Füsioloogilisteks mehhanismideks on sugulaste äratundmine keemiliste signaalide (näiteks lõhna) abil, et nendega sigimisest hoiduda, mida on tõestatud isegi putukatel. Mõnel liigil aeglustub suguküpseks saamine, kui loom on ümbritsetud vaid sugulastest. Käitumuslikeks mehhanismideks on sünnipaigast lahkumine (ja sellega sugulastest eemaldumine), mis on omane paljudele linnu- ja imetajaliikidele.
Et loodus suhtub sugulusristumisest hoidumisse niivõrd tõsiselt, näitab, et loodusliku valiku seisukohalt on lähisugulastega järglaste saamine väga halb idee ning saadud järglased ei ole konkurentsivõimelised. Kahjuks on sugulusabielude kultuurides teadlikkus sellega seotud ohtudest väga madal. Sugulusabielud on linnadega võrreldes sagedasemad maapiirkondades ja rohkem levinud madalama haridustasemega inimeste hulgas. Sageli on tegemist suguvõsa korraldatud abieluga.
Tegelikult on loodus ka inimesele kaasa andnud oskuse geneetiliselt sobivaim partner ära tunda. Näiteks on välja selgitatud, et vastassoo esindajatel, kes meie jaoks hästi lõhnavad, on meist võimalikult erinevad immuungeenid. Immuungeenide suur varieeruvus tagab järglase vastupanuvõime võimalikult paljudele haigustekitajatele. Sugulusabielude korral sellised mehhanismid ei tööta. Muidugi võib juhtuda, et füüsiliselt kõige ligitõmbavam kaaslane ei pruugigi tegelikkuses olla parem partner kui mõistuse (või suguvõsa) abiga valitud kaasa, kuigi füüsiliselt ligitõmbava kaaslasega on suurem tõenäosus saada terveid ja tugevaid järglasi.
Kuni kultuuritaust sugulastega abiellumist soosib, ei ole ilmselt võimalik väljastpoolt kuigi palju muuta. Võib aga loota, et koos ühiskonna üldise arengutaseme tõusuga ning haridusele ja infole ligipääsetavuse suurenemisega on sugulasega abiellujad tulevikus rohkem teadlikud kaasnevatest riskidest.
Suures pildis võiks siiski eeldada, et globaliseerumise tulemuseks on pigem suurenenud sigimispartnerite valik ja geneetilise mitmekesisuse kasv kohalikus plaanis. Vaid mõni põlvkond tagasi said meiegi esivanemad kaaslasi valida palju kitsamast ringist kui praegu, ning põlvkondade kaupa naaberkülast pruudi toomine võis meie inbriiditaseme hoida pea sama kõrgel kui praegu araablastel. Võib-olla on laienenud võimalus sobiv partner leida üks viise, kuidas tänapäeva globaalne kultuuriruum pikemas plaanis inimkonda tugevamaks ja tervemaks võiks muuta.
Tuul Sepp on Tartu Ülikooli teadlane, kelle peamised uurimisvaldkonnad on loomaökoloogia ja evolutsioonibioloogia. Oma arvukate populaarteaduslike artiklite eest on ta pälvinud ajakirja Eesti Loodus kõige viljakama autori tiitli, Eesti teaduse populariseerimise auhinna ning kultuuriajalehe Sirp laureaadi tiitli. Pärast maineka Marie Skłodowska Curie individuaalgrandi pälvimist 2016. aastal täiendab ta ennast järeldoktorantuuris Ameerika Ühendriikides Arizona osariigi ülikoolis.
/nginx/o/2019/05/17/12174928t1h6424.jpg)