Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhtkiri: küüniline liit, mille olemus alles selgub

11
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Valimisliidud Savisaare Liit ja Tegus Tallinn teatasid täna pärastlõunal alanud pressikonverentsil, et lähevad valimistele ühise nimekirjaga | FOTO: Kristjan Teedema

Adlai Stevensoni kohta, kes kandideeris kaks korda (1952 ja 1956) Ameerika Ühendriikide presidendiks, räägitakse sellist anekdooti. Üks ta toetaja, olles kuulanud Stevensoni haaravat kõnet, hüüdis rahva hulgast: «Härra kuberner, iga mõtlev inimene Ameerikas hääletab teie poolt!» Stevenson vastas: «Ma kardan, et sellest ei piisa – mul on vaja enamust.» Pole veenvat kinnitust, et kogenud poliitik Stevenson tõesti nii ütles. Jüri Mõis on sama asja aga välja öelnud ja politoloogid peaksid põnevusega eksperimendi tulemust ootama.

See kooslus – Edgar Savisaar koos oma alles jäänud jüngritega, Urmas Sõõrumaa ja Jüri Mõis – ei ole mingi üllatus neile, kes juba suve hakul rääkisid, et Sõõrumaa valimisliidu idee olevat algusest peale mõeldud Savisaare toetuseks või vähemalt mingis vormis koostööks temaga.

Esimene küsimus on suhtumine korruptsiooni. Korruptsioon röövib kodanike heaolu, murendab usku, et ühiskonnas kehtivad ühesugused reeglid kõigile. Ei saa olla juttu ettevõtjate vabast konkurentsist, kui salamahti saab keegi endale paremaid tingimusi osta.

On selge, et õigusriigis (ja Eesti Vabariik seda kahtlemata on) kehtib süütuse presumptsioon – kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. See põhimõte kaitseb iga kodanikku, kui teda süüdistatakse kuriteos, olgu ta miljonär või kerjus. Tõde selgub ja inimese saatust mõjutav otsus sünnib kohtusaalis.

Seda põhimõtet lihtviisil poliitiliste juhtide valimisele laiendada on aga demagoogiline. See eeldab vaikimisi, justkui oleks valijatel mingisugune kohustus arvestada seda, et süü või süütuse kohta pole veel seaduse jõus kohtuotsust. Tegelikult aga pole meil ausate inimestena mingit sundi valida endale juhte, kelle aususes on põhjust kahelda. Tegelikult ei otsi me valimistel inimesi, kes on n-ö vähem süüdi, vaid neid, kelle kätte usaldame mõneks aastaks osa oma käekäiku määravatest otsustest. Kandidaate, kellele pole esitatud süüdistust meie usalduse, võimu kuritarvitamises, on alati piisavalt.

Teine küsimus on, kes ja milliste tagamaadega inimesed õigupoolest selles liidus tegutsema hakkavad. Valimisliidu olemus ja tagamaad saavad selge(ma)ks, jälgides kahte asja. Järgmise nädala teisipäeva õhtul (5.09) on kandidaatide registreerimise viimne tähtaeg. Siis näeme, kas kandidaatide hulgas on ka need pehmelt öeldes kahtlase taustaga tegelased, keda seni on Savisaare valimisliidu avalikel üritustel nähtud. Samuti on põhjust tähelepanelikult jälgida, kuidas Kremli kontrolli all olevad propagandakanalid uudistes seda valimisliitu kajastavad. Kaalukaid järeldusi võib teha ka sellest, kui neis ei avaldata Savisaarele poolehoidu.

Kolmas tähelepanuväärne aspekt on lausa päriselu eksperimendi mõõtu. Poliitika ajaloost tuleb tikutulega otsida seesugust avameelsust (või küünilisust, kui soovite), millega kirjeldas Jüri Mõis selle liidu mõtet ja valijaid (vt «Mõisa teooria šokeeris Vaba Tallinna Kodanikku», PM 18.08). Tema seletuse järgi ei tunne üks osa valijatest mingit huvi ühiskonna arengu vastu, vaid tahabki, et neid «tasuta» asjadega ära ostetaks. Teine osa tahab ühiskonna arengut ja mõistab, et «tasuta bussisõit ei ole tasuta. Aga viimased 15 aastat on rohkem olnud selliseid inimesi, kes tahavad, et neile midagi isiklikult makstakse või kartuleid antakse».

Eksperiment seisneb selle väljaselgitamises, kas need «tasuta» asjade tahtjad, kellele ju tegelikult samuti nende oma rahaga kosja tullakse, ka valimistel säärase otse näkku ütlemisega lepivad.

Tagasi üles