Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ott Järvela: maailmavaadete kokkupõrge

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ott Järvela | FOTO: Tairo Lutter

Spordiaasta parimate valimine tõotab 2017. aastal tulla erakordselt põnev. Mitte ainult johtuvalt sellest, et häid kandidaate jagub eranditult igas kategoorias, vaid eelkõige põhjusel, et nad esindavad erinevaid maailmavaateid.

Oletame, et Eesti võrkpallikoondis saadab korda ime, alistab täna õhtul Poola ning teeb sinna otsa seeria, mis päädib EMil poolfinaali jõudmisega. Laupäeval Serbiale antud vägeva lahingu põhjal pole see võimatu. Ning juhtuvad Ott Tänak ja Martin Järveoja võitma veel ühe või kaks rallit ja ühtlasi MM-hõbeda (kuld, oleme ausad, on siiski väga teoreetiline võimalus). Lisame siia maailmameistriks kroonitud epeenaiskonna ja tulemiks on tõeline maailmavaadete kokkupõrge.

Võistkondlikke pallimänge (millel omakorda on väga selge hierarhia – tipus olevat jalgpalli lahutab ülejäänutest suur tühimik), tehnikasporti ja üdini klassikalist spordiala pole lihtsalt võimalik samade objektiivsete parameetrite alusel võrrelda. Nagu pole võrdsed MM-kullad (näiteks 100 meetri jooksu oma on oluliselt väärtuslikum vasaraheite omast), pole võrdsed ka muud nime poolest samasugused saavutused. Nende tulemuste konteksti asetamine on juba igaühe maailmavaate küsimus.

Kui võistkondade lõikes ei pruugi maailmavaadete kokkupõrge teoks saada, siis naissportlaste seas on see juba praegu tagatud. Kas uue aja sportlane Kelly Sildaru (MK-sarja juht, X-mängude võitja ehk sisuliselt maailmameister), naiste tippspordi kõige konkurentsitihedama ala ehk tennise tippu rühkinud Anett Kontaveit (üks WTA turniirivõit, kaks finaalikohta) või vehkleja Julia Beljajeva (EM- ja MM-pronks). Kas selles võistluses jääb peale visionääri, maailmakodaniku või klassikaline maailmavaade? Sama küsimus on muuseas aktuaalne ka treenerite, mees- ja noorsportlaste konkurentsis.

Tippsport on (väga) kirglik teema ning kompromissitus tavapärane hoiak. Eriti sotsiaalmeediast mõjutatud ajastul, kus Facebooki like-nupp hõlbustab ja soodustab leeridesse jagunemist. Kui ei laigi, siis oled vastu. Või kui laigid, siis tingimusteta poolt. Hallid toonid puuduvad.

Kui spordiaasta parimate valimine kulgeb samasuguses mustvalges vaimus, jääb kasutegur napiks, sest osapooled katsuvad küll rammu, aga ei õpi teineteist mõistma. Ent maailmavaadete kokkupõrke olukord on suurepärane võimalus vastasleeriga põhjalikumalt tutvuda. Iseasi, kas viitsitakse seda šanssi kasutada või piirdutakse ikkagi iludusvõistlusega, kus igaüks karjub oma nurgas enda kandidaadi poolt, keskendub vastaste naeruvääristamisele ning ähvardab üldsust põhjatu solvumisega. Vaba maa ja vabad valikud. Iseasi, kas ka targad. Eks näis. Aga vähemalt rõõm Eesti spordi tugevast tervisest on tagatud.

Tagasi üles