/nginx/o/2017/08/30/7044153t1h70cc.jpg)
Töömaailma muutvad globaalsed trendid, eelkõige kiire tehnoloogiline areng ja digiteerumine, seavad uusi nõudmisi ka tööjõu oskustele. Milliseid oskusi kiiresti muutuv tööturg vajab ja kuidas töötegijad suudavad pidevalt muutuva oskuste nõudlusega sammu pidada, on tulevikutöö üks võtmeküsimus, kirjutab sotsiaalministeeriumi tööhõive osakonna nõunik Annika Sepp.
Surve oskustele on mitmekülgne. Ühelt poolt muudab tehnoloogia areng ja sellega kaasnev automatiseerimine teatud oskused ebaoluliseks. Paljud töökohad või tööülesanded, eriti rutiinsed, asendatakse automatiseerimise käigus masinatega. OECD hinnangul on OECD riikides keskmiselt üheksa protsenti, Eestis kuus protsenti töökohtadest automatiseeritavad. Digiteerimine muudab tööülesandeid olulisel määral ligikaudu neljandikul töötajatest. Samal ajal loob tehnoloogia uusi töökohti ja vajaduse uute oskuste järele. Loodavad töökohad nõuavad varasemast rohkem oskusi, hõlmates reeglina ka digioskusi. Euroopa Komisjoni hinnangul nõuab Euroopas lähitulevikus ligi 90 protsenti töökohtadest mingil tasemel digioskusi.
Kohanemine töötamise uue reaalsusega, sealhulgas töösuhete lühenemise, töötingimuste muutumise, töötamisvormide mitmekesistumise, organisatsiooni- ja töökultuuri muutustega, eeldab omakorda töötegija uusi oskusi. Töötamine uut tüüpi, näiteks globaalses ettevõtetes, nagu ka iseseiseva töö tegemine, nõuab senisest enam enesejuhtimisoskust, sotsiaalset intelligentsust, meeskonnatöö, sealhulgas virtuaalse koostöö oskust, loovust ja kohanemisvõimet ning oskust eri valdkondi seostada.
Nõudlus uute oskuste ja nende täiendamise võimaluste järele paneb tõsiselt proovile nii poliitikakujundajad, tööandjad kui ka töötegijad. Sage küsimus on – kuidas peaks koolisüsteem inimesi tulevikutööks ette valmistama, arvestades seejuures, et hinnanguliselt 65 protsenti praegustest koolilastest töötab tulevikus töökohtadel, mida veel olemas ei ole. Maailma majandusfoorumi hinnangul peavad 21. sajandi koolihariduse keskmes olema kriitiline mõtlemine, keerukate probleemide lahendamine, loovus, koostöö teistega, emotsionaalne intelligentsus, kognitiivne paindlikkus ja otsustusvõime. Kõige tähtsam on, et õpilased saaksid koolist kaasa enesetunnetuse, loova energia ja tahte ennast arendada, mis suunaks neid elu jooksul pidevalt juurde õppima, ning loomulikult e-oskused.
Tööturul juba tegutsevate inimese arendamiseks ja tulevikutöö nõudmistega kohandamiseks on vaja leida mõistlik tasakaal inimese enda, tööandja ja riigi rollide ja vastutuse vahel. Kindel on see, et tulevikus suureneb inimese enda vastutus kogu töötamise protsessi, sealhulgas oskuste arendamise eest. Oluline küsimus on, kuidas kohaneb muutustega tööandja ja milliseks kujuneb tema roll töötajate koolitamisel. Senised arengusuunad viitavad, et lühenevad töösuhted vähendavad tööandjate motivatsiooni töötaja oskustesse investeerida. Sageli piirdutakse vaid konkreetsete tööülesannetega otseselt seotud oskuste arendamisega. Eriti keeruline on töötajate arengusse süsteemselt investeerida nendel tööandjatel, kes tegutsevad globaalsel turul, kus majanduslik ebakindlus on suur. Samuti raskendavad mitmekesised töösuhted tööandjal täiend- ja ümberõppe planeerimist. Teisalt on mõnevõrra vastupidise arenguna välja toodud, et piir õppimise ja töötamise vahel on hägustunud ning suur osa oskustest omandatakse just töö käigus, tööandja ja meeskonna juhendamisel. Positiivse trendina on esile kerkinud innovaatilised tööandjad, esialgu peamiselt teadusmahukates sektorites, kes panustavad heldelt oma töötajate loovuse arendamisse ja teadmiste omandamisse. Sellised investeeringud teevad tööandjale tasuvaks uutest teadmistest välja kasvavad innovaatilised ideed ja lahendused.
Üks peamisi proovikive riikidele on nende inimeste toetamine, kes on digitaalse tööstusrevolutsiooni käigus nn kaotajateks jäänud. Senised arengusuunad näitavad, et tehnoloogia kiirest arengust ja digiteerumisest võidavad eelkõige hea kvalifikatsiooni ja suure digipädevusega töötajad. Tööturul on kasvanud nõudlus parema kvalifikatsiooniga töötajate järele ja säilinud halvema kvalifikatsiooniga töötajate järele. Nõudlus keskmise kvalifikatsiooniga tööjõu järele on aga vähenenud. Need töötajad on kaotanud nii oma läbirääkimispositsioonis kui sissetulekutes ning konkureerivad töökohtadele, mille jaoks nad on ülekvalifitseeritud. Nii on kujunenud tööturg, mis on polariseerunud kvalifitseeritud oskustöötajate ja lihtsama töö tegijate vahel. Selleks et ära hoida kaasnevat väärtusliku inimkapitali kadu ning sotsiaalse ebavõrdsuse süvenemist ühiskonnas, on vaja meetmeid oskuste lõhe vähendamiseks ja tööturul raskusesse sattunud inimeste oskuste arendamiseks.
Riiklike toetusmeetmete väljatöötamisel vajab samuti tähelepanu küsimus, kuidas parandada täiend- ja ümberõppe võimaluste kättesaadavust aina suurenevale hulgale töötegijatele, kellele ei laiene riiklikud programmid, mis on mõeldud töötutele või töö kaotamise ohus töötajatele. Samuti on päevakorral küsimus – kuidas varustada töötavad inimesed vajalike digioskustega? Praegu on 36 protsendil Euroopa tööjõust digioskused ebapiisavad ning 45 protsendil eurooplastest on olemas vaid algtasemel digioskused.
Sõltumata sellest, kelle kanda on oskuste arendamise vastutus ja kulu, on oskuste täiendamine ja omandamine vaja muuta töötavale inimesele kättesaadavamaks, paindlikumaks ja taskukohasemaks. OECD hinnangul tuleks selleks paremini ära kasutada digitaalsete tehnoloogiate võimalusi ja arendada veebipõhist õpet. Tänapäeval pakuvad e-kursusi nii mainekad rahvusvahelised ülikoolid kui üleilmsed platvormid. Tasuta e-kursustele, näiteks MOOCS, ennustatakse leviku kasvu: eelduslikult omandab 2020. aastal sel viisil haridust 120 miljonit tudengit. Nende kasuteguri ja kasutusala suurendamiseks tuleks OECD hinnangul tegeleda probleemidega e-kursuste kvaliteedi tagamisel ja õpitulemuste tunnustamisel.
Samuti on oluline, et investeeringud teadmiste arendamisse lähevad asja ette ja annavad loodetud tulemuse. Selleks, et nii riik, tööandja kui ka inimene teaksid investeerida just neisse valdkondadesse ja oskustesse, mis toetavad majanduses toimuvaid muutusi ja aitavad saavutada suuremat lisandväärtust, on oluline pidevalt jälgida oskuste nõudluse ja pakkumise trende ning prognoosida tulevikuvajadusi.
Tulevikutööteemalise arutelu jätkamiseks Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise ajal korraldab sotsiaalministeerium Eestis rahvusvahelise kõrgetasemelise konverentsi «Tulevikutöö – uus reaalsus, uued lahendused», mis toimub Tallinnas 13.–14. septembril. Konverentsi teisel päeval arutletakse selle üle, milline on oskuste roll tulevikutöö arengus, kuidas tagada majanduse arenguks vajalike oskustega tööjõud ja teha töötegijatele vajalike oskuste omandamine võimalikult lihtsaks ja kättesaadavaks. Konverentsi käigus on Tallinna oodatud 400 osalejat ning üle 30 esineja üle maailma.