Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhtkiri: palju kära ei millestki

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Eesti kaitseväelased eelmise aasta mais Soome Lohtaja polügoonil. | FOTO: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Nõukogude ajal ületas loodusele tekitatud kahju selle ressursside ekspluateerimisest saadava kasu ning vabamates oludes hakkas levima arusaamine keskkonnakaitse vajalikkusest. Selles vallas inimpõlve jooksul aset leidnud hoiakute muutumine eesti ühiskonnas on muljetavaldav. Kui veel mõni aeg tagasi vaadati keskkonnakaitsjaid kui valgeid vareseid, säästupirni eelistajaid kui napakaid ja keskkonnasõbralikke väikese litraažiga mootoreid valinuid kui luusereid, siis nüüd on see kõik muutunud normiks.

Eesti inimeste teadlikkus keskkonnakaitse vallas on kasvanud, seadused täiustunud ning on olemas ka institutsioonid, mis kontrollivad teatud standarditest kinni pidamist. See kõik on positiivne. Samas võib teinekord liigne agarus sujuvalt üle minna ka ogaruseks. Võib ju meelde tuletada sel suvel kirgi kütnud remmelga ümber toimunut, mis lõpuks lasteaeda meenutas, ehitamata jäänud ooperimaja või ka arvamusavaldusi, et loobuda tuleks mõnest suurest maantee- või raudtee-ehitusest, kuna siis ei saa loomad üle tee ning näiteks Rail Baltic lõikaks Eesti sootuks kaheks. Kui see tõepoolest nii traagiline oleks, siis oleks terves maailmas tulnud igasugusest teedeehitusest loobuda.

Sellele kõigele pole alternatiivi, kuid läänemaailm on viimaste põlvede jooksul omandanud kogemuse, kuidas loodusele inimese tekitatavat kahju minimeerida. Elu seisneb paljus kompromisside tegemises ning ka inimesed peaksid olema orienteeritud lepituse otsimisele. See puudutab ka keskkonnakaitset.

Tänases lehes kirjeldataks kaitseväe Nursipalu harjutusala ümber toimuvat, kus juhul, kui eri pooltele läheks korda tõepoolest merikotka pesa, oleks kompromiss hõlpsasti leitav. Paraku on merikotkast ja tema heaolust saanud vaid ettekääne lasketiirude vastastele, kellele põhimõtteliselt ei meeldi, et nende kodukandis viiakse läbi õppelaskmisi.

Nii nagu nüüdisegsetele maanteedele ja raudteedele pole alternatiivi, nii ei ole alternatiivi ka sõjaväe harjutusaladele, kuna ükskõik millise sõjaväe esmane ülesanne sõja ajal on sõdimine ja rahu ajal selleks valmistumine ja harjutamine. See on nende töö, on loomulik ja möödapääsmatu luua selleks ka tingimused. Ka näiteks arsti ettevalmistamiseks ei piisa üksnes teooriast, vaja on ka praktikat.

Sobivate harjutusväljade puudumine on viimase 25 aasta jooksul pärssinud oluliselt meie riigikaitse arengut ning olukord, kus kaitseväel tulnud õppusi läbi viia Soomes või Lätis, ei ole normaalne. Seepärast on laskeväljadega seonduvatele vaidlustele kiire kompromisslahenduse leidmine oluline. Kotka endaga pole see nii keeruline, kuid loodetavasti on kompromisse valmis tulevikus tegema ka mõned jonnakamad inimolendid.

Tagasi üles