Kasahstani ajaloo tundmine aitab paremini mõista impeeriumi olemust, milles omal ajal koos elasime, kirjutab Aadu Must, riigikogu Eesti-Kasahstani sõprusrühma esimees (Keskerakond).
Aadu Must: Eesti ja Kasahstan
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti ja Kasahstani ajaloolistest kontaktidest teatakse-mäletatakse Eestis suhteliselt vähe. Mõned perepärimused pajatavad uudismaade-kampaaniast või isade-vanaisade sõjaväeteenistusest kusagil Kasahstanis. Varasemaga läheb raskeks. Eks oma osa ole ka igasugustel kohanimesegadustel.
Eesti ja Kasahstani ajaloos on paljugi ühist. Nii Kasahstan kui Eesti on sajandeid olnud vallutussõdade tallermaaks. Nädala jagu enne Kasahstani presidendi riigivisiiti Eestisse näitas Tallinna televisioon põnevat Kasahstani-Prantsuse filmi «Nomaad: Sõjamees» kasahhide ajaloost. See oli heroiline, kaasakiskuv ja võiduka lõpuga film: seni killustatud kasahhid suutsid ühineda ja võita neid ahistavaid džungaare. Päris elus kõik nii võidukas siiski ei olnud. Filmis nähtu oli kasahhidele umbes see, mis meie esiisadele Ümera lahing.
Kasahhe ootasid juba ees uued karmid valikud. Kas alistuda rändkarjakasvatajatest džungaaridele, kes vajasid tühja maad oma karjadele ja on seetõttu huvitatud seniste asukate massilisest hävitamisest? Või alistuda venelastele, kes vajasid nende maad koos uute alamatega, sest omi koloniste oli esialgu veel väga vähe. Püüti küll parimat, aga lõpuks tuli valida kahest halvast parem.
Rahvuskaaslaste programmi toel käisime Kasahstani arhiivides meie kaasmaalaste, nii baltisakslaste kui eestlaste jälgi otsimas. Seni tundmatuid arhiividokumente oli palju ja väga mitut masti. Järgnevalt vaid mõni kild leitust.
Kes ajalooraamatuid lugenud, see mäletab, et Hispaania ajaloos moodustab terve ajastu reconquista, Hispaania tagasivallutamine mauridelt. Reconquista põhiraskust kandis Kastiilia, kastellide ehk kindlusliinide maa. Need kindlusliinid liikusid pidevalt põhjast lõuna poole, kindluste ümber kujunesid poolsõjalised asulad ja linnad. Samasugust, mitte küll tagasivallutamise, vaid vallutamise «kastiiliat» kujutasid 18. sajandil Siberi kindlusliinid.
Neid kamandas üksteise järel terve hulk Eestist pärit kindraleid. Esialgu Kindrmann ja Frauendorf. Vaevalt me mäletame, et kasahhide ajalukku tugeva jälje jätnud general en Chef Hans Heinrich von Weymarn oli pärit Saaremaa aadlist, täpsemini Lööne mõisast, ja oli hiljem Viljandimaa Kõo mõisnik. Tema oli muide jutuks olnud filmi peakangelase, vägilase ehk batõri ja hilisema sultani Abõlai jõuline toetaja. Weymarni vahetas välja kindralporutšik Johann von Springer, kelle põhiliseks ülesandeks oli pärast Džungaaria riigi kokkulangemist «vabaks jäänud» territooriumide Vene võimu alla haaramine.
Järgnesid Virumaa Ontika mõisnik kindralleitnant Johann Clapier de Colongue. Siis Lihula mõisnik, jalaväekindrali auastme ja Siberi kindralkuberneri ametipostini teeninud andekas strateeg ja majandusmees Gustav Ernst von Strandmann. Kõigi eelnimetatud kindralite käe all teenis arvukalt meie kaasmaalasi.
Kasahstani Venemaaga vabatahtliku, kuid relva jõul ühinemise ettevalmistamisega tegeles keiserliku Tartu Ülikooli rajamise keskseid mehi, krahv Andreas Gotthard Manteuffel. Samuti kuulsa astronoomi Struve poeg Karl von Struve, kes just kasahhide maal «läbis ümberõppe» astronoomist luurajaks ja diplomaadiks.
Nii tsaaririigi kui Nõukogude impeeriumi ajast on eestlastel ja kasahhidel palju süngeid kogemusi. Eestlaste lugu Kasahstanis algab sundasukatega. Paljud «Siberisse» sunnitööle ja asumisele saadetud sattusid tegelikult kasahhide maale. Ega tollal kroonukirjades mingit Kasahstani ju polnudki ja kasahhi rahvastki nimetasid venelased millegipärast kirgiisideks. Arhiivitoimikutes kohtasime silmapaistvalt andekaid eestlastest valerahategijaid ja dokumendivõltsijaid, aga oli ka tsaarivõimu vastu võidelnud revolutsionääre. Näiteks Vormsi eesti-rootslasest talupoeg Aleksander Nikvist, kes jäi vahele Peterburi üliõpilaste salajases trükikojas ja saadeti 1882. aastal Kasahstani sundasumisele.
Seal otsustas too mees ärimeheks hakata. Nõukogude ajal jagus eestlasi (ja koguni Eesti Vabariigi kodanikke) nii represseeritute kui ka represseerijate hulka. Kasahhid omakorda teavad Paldiskit kui oma esivanemate tsaariaegset sunnitööpaika, sest ega nende rahulolematuid vendi siis «Siberist» Siberisse saadetud.
Eesti põllumeeste-kolonistide külade ajalugu Kasahstanis algab 19. sajandi lõpuga. Nende lugu on põnev ja seiklusterohke, materjalide arhiivist ülesleidmine aga üsna keeruline. Paljud eestlased jõudsid Kasahstani pärast mitut vahepeatust ja pihustusid väiksemate gruppidena paljudesse erinevatesse küladesse. Probleemiks on kohanimed.
Üks tuntumaid eestlaste külasid kandis erinevates arhiiviallikates Šokai, Lifljandski, Stolõpinski ja Pokornoje nime. Hmeljovka oli ka Džaltar-Kul ja Mulkoman, Petrovskoje ka Džilandõ. Ühes venelaste Aleksejevski külas elasid Nikolai Teder, Viido Pendik, Karl Karja, Ivan Milder, Jaan Oinas, Andrei Teter, Peeter Püüd, Jaan Lokk, Jaan Luts, Jaan Pill. Nii leidsime järjekordse eestlaste küla.
Arhivaalid kirjeldavad Kasahstani eestlaste majanduselu, maakasutust, põllutehnika ja karja soetamist ning uute agrotehniliste, just sellele maale sobilike tarkuste õppimist. Eraldi põneva peatüki moodustab eestlastest asukate haridus- ja kultuurielu, suhted riigi ja naabritega. Oli ka tülisid. Näiteks siis, kui veekogu kaldal elada armastavad eestlased hõivasid kasahhide karjajootmiskohad. Eestlasi leidus ka sealse maa ametnikkonnas. Nii näiteks nõustas eestlastest kolonistide külasid agro-meteoroloogia-katsejaamas töötav Pärnumaalt pärit Hans Gross, minu vanavanaisa nimekaim.
Väga suur roll Kasahstani majanduslikul hõivamisel oli Tartu Ülikoolil ja tema vilistlastel. Teadusloolased on kirjutanud Tartu teadlaste saavutustest Kasahstani geograafia, loodusvarade, taime- ja loomariigi uurimisel. Ent ega üllatused lõppenud pole – hiljuti selgus, et Tartu Ülikooli ja botaaniku Aleksander Schrenki ekspeditsiooni materjalide seas leidusid ka haruldaste laulude kirjapanekud.
Üks neist jutustab kasahhide venevastase ülestõusu juhi «sultan-seersandi» (Saržan Kassõmov) tapmisest. Ent oma osa selle maa teaduslikku uurimisse andsid ka Tartu Ülikooli koloniaalametnikest ja sõjaväelastest vilistlased.
Näiteks TÜ filoloogiateaduskonna lõpetanud tartlane kindral Georg von Goens läks ajalukku «tinamägede ja mitmete teiste maagileiukohtade» avastamise eest, tema kogutud materjale kasutasid oma teadustöödes aga A. Humboldt, K. E. von Baer jt. Kasahstanis on loomataudidega võidelnud Tartu Veterinaariainstituudist mobiliseeritud tudengid ja õppejõud, seal on teeninud Tartus hariduse saanud arstid ja apteekrid.
Kasahstani ajaloo tundmine aitab meil palju paremini mõista selle Vene impeeriumi olemust, milles me omal ajal koos elasime. Ühine ajalookogemus on meie riikide koostöös tugevaks abiks, sest me mõistame, mäletame ja tunnetame ka seda, mida teistele tuleb veel kaua seletada ja õpetada.