Ahto Lobjakas: Kasahhi ­ par­alleeluniversum

Ahto Lobjakas
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ahto Lobjakas
Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu

Ühes (tegelikult üldse mitte) kauges galaktikas (tegelikult üldse mitte) kaua aega tagasi saabunuks Nursultan Nazarbajev Eestisse külla Kasahstani ministrite nõukogu esimehena. Teiste seltsimeeste tagant oleks talle b-nomenklatuurselt lehvitanud Siim Kallas ja Andrus Ansip. Mõni nädal hiljem lugenuks toimunust Rahva/Noorte Häälest ameerika ajakirjanik Toomas Hendrik Ilves Münchenis.



Meie galaktikas saabub Nazarbajev homme Eestisse kahepäevasele visiidile, kusjuures ta on äsja valitud neljandat korda Kasahstani presidendiks. Personaalse erandina ei kehti Nazarbajevile kahe ametiaja piirang. Möödunud aastal omistas parlament talle «rahvuse juhi» eluaegse tiitli, millest Nazarbajev küll siivsalt keelduda püüdis, kuid lõpuks aktsepteeris.

Mõnes mõttes on kakskümmend aastat pikk aeg. Eesti liidrid on praegu Nazarbajeviga võrreldes pärit teisest poliitgeoloogilisest ajastust. Euroopa Liidu liikmena kuulub Eesti demokraatia avangardi, aga Nazarbajev astub lennukist välja stiilitruu idamaa despoodina. Erinevalt naaber Islam Karimovist («those Uzbek assholes,» ütleks telemees Borat) ei keeda Nazarbajev küll teisitimõtlejaid õlis ega lase meeleavaldajaid tulistada kuulipildujaist, kuid alternatiivi talle ei näinud presidendivalimistel isegi Kasahhi opositsioon, niipalju kui sel hingitseda lubatakse.

Nazarbajevi võõrustajate ebamugavust (oleks huvitav teada, mis keeles Ansip külalisega neljasilmajuttu ajab) leevendab see, mida võiks nimetada riigiau koormaks. Kasahstan on tähelepanuväärsete gaasi- ja naftavarudega majanduslikult valgustatud suurriik strateegiliselt tähtsas piirkonnas. ELi liikmena on Eesti osa läänemaailma ühisrindest. Pühendumine partneri stabiilsusele on viimase pooltosina aasta jaoks saanud selle rinde peamiseks geostrateegiliseks prioriteediks. Tegemist on lisaks Venemaa naabriga – staatus, millega käib kaasas järjest elavam Eesti enda välispoliitiline huvi.

Võib arvata, et põhjalik kokkuvõte räägitust jõuab kiirelt Brüsselisse (osaliselt kindlasti Kallase vahendusel). Sama kindel on, et külalist ei hakata ei Toompeal ega Kadriorus ärritama juttudega inim­õigustest. Seda enam, et ELi (seega ka Eesti) ja USA toel tehti Kasahstanist sel aastal Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni juhtriik.

Eestile on siin ainest filosoofiliseks mõtiskluseks: kuidas sisaldas üks ja sama liit niivõrd erineva potentsiaaliga juhimaterjali (opositsiooniliidrid jätame kõrvale)? Kas tegemist on kultuuriliste eripäradega? Või on maksev keskkond ja mõnes teises universumis oleks Nazarbajevist saanud volinik Brüsselis? Üks on kindel – kommunismiga polnud sel mingit pistmist.

Autor on Eesti Välispoliitika Instituudi analüütik.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles