Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Donald Tomberg: kui... siis...

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Donald Tomberg | FOTO: Erakogu

Loogikas nimetatakse tehet, mis vastab seosele kui... siis..., implikatsiooniks. (Järeldus vormis: kui p siis q). Ennäe, just läksin kirjatöö juurde teed keetma ja lugesin kõrval mängivast telekast ERRi hilisõhtust uudist pealkirjaga «Londonis elav Peeter Rebane: Kui enda käitumist muuta, muutub ka terrorism.» (21.06. 2017).

Noh, otse teemasse, siin ongi kohe üks näide implikatsiooni kasutamisest. Kui too uudis kord juba ette sattus, vaatame seda veidi lähemalt. Uudise sisu võib vast kokku võtta nõnda, et Peeter Rebane arvab, et kui kõigisse enda ümber positiivselt suhtuda, siis taandub ka terrorism. (Siinkohal võib ironiseerida... Kui nii, siis huvitav, miks näiteks Tiibeti mured ei kao, see on ju üks kõige positiivsema meelelaadiga paiku planeedil? Arvan, et see on siinkohal just võrreldav näide. Võib ka mitte ironiseerida ja ütelda, et kui heade ja hoolivate inimeste hulk aina kasvaks, siis halbade ja hoolimatute oma järelikult väheneks.) Kuidas tahes, ja soovimata halvustada, see tõepoolest juhuslikult ettesattunud näide sobib siia näitena arvamusest/järeldusest/väitest, mille vastavus tegelikkusele on ähmane. Ja me taipame seda intuitiivselt. Toodud (ilmsesti heasoovlikku) väidet saab õigupoolest vaid uskuda (nt kuna see meeldib ja tahaks, et nii olekski) või mitte uskuda (nt kuna paistab utoopiline, sest ei arvesta... ütleme siin lausa dostojevskilikult, piisavalt inimloomusega).

2.

Seost kui... siis... praktiseerime maailma tundmaõppimisel loomuldasa maast madalast. Isegi juba enne, kui hakkame küsima miks-küsimusi. Lapsuke näitab sõrmega koerale ja ütleb «aua», noh, ta teab juba, et kui see, siis teeb auh... Me loomulik elamise kord toetub sellele seosele üksjagu. Kui saad haiget, siis ema puhub peale. Kui on sünnipäev, siis saab kingitusi. Kui kossumängus oli pealeviske ajal jalg kolmepunktiviske joonel, siis ka tabamuse korral läheb kirja ikkagi vaid kaks punkti. Kui omandad kõrghariduse, siis on tööturul paremad šansid. Selle seose kaudu esitame igapäevaelus käigult kõige erinevamaid järeldusi ja väiteid, märkigem aga sedagi, et vastavus tegelikkusele ja nii ka tõde huvitab meid seejuures samuti. Noh, me lihtsalt ei saa teisiti elada. Lihtsalt tahame, et me oma järeldustega ei eksiks. Seda on meile iga päev ja eluliselt vaja. Et kasutame implikatsiooni, see meid õigupoolest ei huvitagi. Me peame lihtsalt oma eluga hakkama saama.

- Niisiis, tegelikkus huvitab meid tegelikult iga hetk. Aga meil on ka tegelikkusega probleem. Võime näiteks tajuda, et kui me ümber on moes tegelikkust kui sellist mitte tunnistada, lausa nina kirtsutada selle sõna peale, siis on tegelikkuse mitte tunnistamine justkui kasulik, tegelikult ka. (Ebameeldiva sõnumi toojat ei armastata, täieline objektiivsus on võimatu, faktid on keelelised konstruktsioonid, asi iseeneses on kättesaamatu jne.)

- Ja vaat siis, kuidas keeles on konksud. Sõna «tegelikkus» on eelmises lõigus kasutusel justkui erinevatel viisidel... Ja üldse, kas kellelgi on tegelikkuse monopol...

- Aga me tahame uuringuid ja nõuame selgitusi teaduselt. Ikka tahame teada, kuidas on.

- Üldiselt oleme nõus sellega, et füüsikalises maailmas kehtivad loodusseadused. Aga kui nõnda, kas ei ole pigem mõistlik arvata, et kehtivad seadused on ka vaimses sfääris?

- Me ei saa elada tegelikkuseta. Me lihtsalt ei saa. Me ei ole nii tehtud. Ning tegelikkus ja tõde on seotud. Väide, et tõde pole, ei saa olla tõene. (Sest välistab tõe.)

Kas me saame tegelikkuse sisu võtta vaid enese parema äranägemise järgi ümbertegemiseks? Nietzscheaanlikult, foucaultʼlikult, nii et: tõde ongi võim? Aga kui seda teed läheme, kas see tähendab siis ka, et inimese tegelikkust, inimeseks olemist, inimlikkust tegelikult ei ole? Et inimeseks olemist saab ümber teha, lahti haakida sellest, mis ta on, ja siis laduda sinna, mis elab, viimaks lausa midagi muud? Ta kaotada? Hingeta jäetud, sest see seoks Jumalaga. Soota, sest sugu ei arvesta piisavalt tema sisemisi tundmusi. Emata ja isata, sest need solvaks vähemust. Nõnda, viimaks päris vabastatuna, mängimas mälumängu ja maletamas tehisintellekt Watsoniga, kes teda iga kell võidab.

3.

Kui tegelikkus meile enam ei kõlba, kui sel pole enam me mõtlemises ja tunnetuses kohta, kui me kurdame juba ka vastava osutuse repressiivseks, siis mis mõttes meile ei sobi ja valmistab muret sattumine olukorda, mida nimetatakse «tõejärgsuseks»?

Jätkan vabas vormis. Tagasi seose kui... siis... juurde.

- Kui vihma sajab, siis on katused märjad.

- Kui ta on praegune Eesti Vabariigi president, siis ta on Kersti Kaljulaid.

- Kui metsa minna, siis võib ka seeni leida.

- Kui Daisy mulle juba pikemat aega naeratab, siis on võimalik, et ma meeldin talle.

Järsu sammuga edasi minnes veel mõned seosele kui... siis... vastavad järeldused.

- Kui ei vali Reformierakonda, siis saad Keskerakonna.

- Kui ei vali Keskerakonda, siis saad Reformierakonna.

- Kui ei poolda Rail Balticut, siis oled putinist.

- Kui sulle meeldib laulupidu, siis meeldib sulle see, mis Euroopale võib paista ka fašismi kultiveerimisena.

- Kui sööd lusikaga suppi, siis sööd samamoodi nagu Putin ja Hitler.

- Kui pooldad traditsioonilist abielu ja perekonda, siis oled homofoob.

- Kui väidad, et sugu on antus ja sellisena vahetu reaalsus, siis esindad natsistlikku mõtteviisi.

- Kui kristlane, siis silmakirjateener.

- Kui talupidaja, siis kulak.

Kõigi nende järelduste/väidete puhul huvitab meid ometi ka see, kuidas nad vastavad tegelikkusele. Mõned neist väidetest on tõesed, kuigi tunduvad jaburad (nt «Kui sööd lusikaga suppi, siis...»), mõned teised on puhas jaburus, aga tunduvad mõnele meist tõesed (nt «Kui väidad, et sugu on antus, siis...»).

Mõned aga, ja siin läheb asi huvitavaks, on me argielus peavoolus käibel juba nagu nõutav (uutmoodi) mõtlemise standard ja seeläbi just nagu ei saakski nendega vaielda, tõega pole neil aga mingit pistmist. Aga me saame nende abil dikteerida ja seada oma elamise praktikat. (Vrd minevkust: «Kui talupidaja, siis kulak.»)

Ometi pretendeerivad need jagatud standardina just nimelt tõele, nad pretendeerivad vastavusele tegelikkusega ja teevad seda kuidagi vaat et pavlovlikut, otsekui dresseeritud ja juba omaks võetud automatismi eeldades. Kui tuli läheb põlema siis... (Selline on nt väide/järeldus «Kui pooldad traditsioonilist abielu ja perekonda, siis...» Või kandepinnalt vähem jõulisena viimasel ajal siin-seal kõlanud: «Kui ei poolda Rail Balticut, siis...») See on juba julm. Ja hirmutav.

Asjad on õigupoolest lihtsad. Nende hulgast, kes pooldavad traditsioonilist abielu, võib leida kindlasti nii neid, kes homoseksuaale vihkavad, ja niisamuti neid, kes ei vihka. (Iroonilise passaažina tõden, ja see pole nüüd sama tasandi võrdlus, aga küllap ka kõigi nende hulgast, kes armastavad kirsse, leiab nii homoseksuaalide vihkajaid kui ka teisi.) Mina olen kristlane, pooldan traditsioonilist abielu ja perekonda. Aga mis mõttes ma pean nüüd näiteks Wittgensteini vihkama? Ta on mu lemmikfilosoof. Oot, ma õrritan nüüd natuke. Hitleri lemmikfilosoof oli Nietzsche, aga kogu postmoderni diskursus, mida usinalt praktiseerime, toetub ju suuresti Nietzschele... Noh, rohkem ei õrrita.

Kui kõvasti kaapida, ehk leiabki eestlastest Rail Balticu vastaste seast mõne putinisti. Äkki... Aga... no ega vist ikka väga ei leia. Aga näiteks Tõnis Mägi ja Valdur Mikita leiab seevastu küll – leiab neid, kes on andnud tõesti panuse me omaenese vabaduse ja eestlaseks olemise mõtestamisse ja tunnetamisse. Aga meie teeme nii: kui...s iis... Ja... käed vajuvad rippu.

Sääraste toodetud automatistlike järelduste/hinnangute ühiselule kehtestamine lämmatab. Ja nende kehtestamises on pioneerilikku õhinat ja plakatliku mõtlemise nukraks tegevat vaesust, ning sinna vajutakse nagu sohu. Mingit pistmist headuse ja vabadusega ma siin ei näe.

Kui luuakse just nagu kogu küla arvamust, ja see on ju eesmärk, kas peavad siis kõik need (juba ette) süüdimõistetud – see laulik; see, kes armastab me metsi ja loodust; see, kes peab oluliseks, et lapsel oleks nii ema kui isa; see kristlane; see mõtleja; see, kellele meeldivad laulupidu ja, oh õudu, ka rukkililled – hakkama käima tarest taresse, näitama kõigile oma arme, kui on, tõestama, et pole teind... Täis siirast imestust: kuidas me oma väikese Eestiga (kel oma kultuur ja keel otsekui ime läbi säilinud, nii et praegu ju lausa parimad võimalused enda maa ja rahva õitsemiseks) oleme sellisesse olukorda jõudnud? Kas me ei jaksa enam oma vabadust armastada ja kanda? Kas see on liiga raske? Tegelikult ju pole.

Ma ei taha kedagi solvata, ometi arvan, et viidatud väidete/järelduste taga võib olla parema palukese arvestus, nii ka kindel veendumus, et tehakse õiget asja, sellega võib kaasneda vaenlase tuvastamine ja seeläbi viimaks ometi (imeilusa) enese tunnetus, taipamine, et näh, juba ollaksegi progressivalguses, paremas maailmas nagu onu Julius muinasmaal Karlssoni lugudes, aga ikka on see sisuliselt vaid (teatud transformeeritud vormis) diktaat. Ja see, kui n-ö võimu abil võimusuhteid kaotatakse tundub omamoodi déjà vu. Sama mall oleks justkui nõukaajal juba olnud.

Kui me päris kõike ära ei lõhu ja siiski säilitame mingi ühise, seni jagatud kultuurilise (nii ka Eestile omase) koodi, siis võib loota, et me viimaks ikkagi ei hakka üksteist süüdistama selles, kui lusikaga suppi süüakse. Jäägem lootma ja olgem positiivsed. Mis sa muud oskad teha.

4.

Kui arvutiteadlase Ray Kurtsweili aastatuhande alguses tehtud ennustus, et 21. sajandi tehnoloogiline areng saab olema võrdväärne 20 000 eelmise sajandiga, on... no ligikaudugi õige, siis saab inimese muutustega kaasaminemise võime sel sajandil tõsiselt proovile pandud.

Aga Tiibet...? Arvan, et budism ja positiivsus hoiab ja kaitseb neid mentaalselt, aga see ei hoia ära Hiina terrorit. Ja paradoksaalselt, ka mehed, kes mandalaid teevad, ei väida, et tõde pole olemas.

Donald Tomberg on lõpetanud Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppe, kirjutanud filmikriitikat ja avaldanud kaks romaani. Eesti Filmiajakirjanike Ühing valis Tombergi 2011. aasta parimaks filmikriitikuks, Sirp üheks laureaadiks ja ajakiri Teater. Muusika. Kino oma laureaadiks.

Tagasi üles