Saksamaa president Frank-Walter Steinmeier tuletas 23. augustil Eesti Teaduste Akadeemias peetud kõnes meelde, et me ei ole üksinda. «Teie julgeolek on meie julgeolek. Selle tunnistamine ei ole vaid meie transatlantilise liidu vastastikuse abistamise lubaduse osa, vaid see tuleneb ka 23. augusti õppetundidest,» rääkis riigipea.
Austatud proua president,
austatud härra peaminister,
austatud Eesti valitsuse ja parlamendi liikmed,
austatud härra akadeemia president Soomere,
austatud proua õiguskantsler Madise,
mu daamid ja härrad.
I. Euroopa mälestuspäev
Täna on 23. august – ja mul on hea meel, et saan seda päeva veeta siin koos teiega. Tunnen siirast rõõmu ja tänu, et teie kui eestlased võtate meid, sakslasi, sel päeval vastu kui sõpru.
Täna on 23. august – ja sel päeval lasuv ajaloo koorem on eriti raske.
See päev meenutab meile, kes me oleme sõbrad, et riikide ja rahvaste vaheline sõprus ei ole kunagi iseenesestmõistetav. Et see võideldi tihti kätte kannatusterohkelt – ja et seda peab hoolikalt hoidma. Miski muu ei vääri meie hoolt nii palju kui rahvastevaheline sõprus Euroopa Liidus.
Kuid see päev kehastab ka lootust, et riikide ja rahvaste vaheline vaen pole igaveseks määratud. See väljendab lootust, et vabadus rajab endale tee ja õigus pääseb võidule.
Ajalugu ei tunne ühemõttelisust ning mäletamine on keerukas ettevõtmine.
See kehtib ka pika, sündmusterikka ajaloo kohta, mis seob eestlasi ja sakslasi, ning see kehtib eriti 23. augusti kohta. 78 aasta eest võtsid Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit Ida- ning Kesk-Euroopa oma saagiks, ja panid sellega – nagu on väljendanud poeet Tomas Venclova – poliitilised juhtkonnad Balti riikides «valiku ette Hitleri, Stalini ja surma vahel – kusjuures üks ei välistanud automaatselt teist». [1] 23. augustil algas teie riigi ajaloo süngeim aeg – kuid täpselt 50 aastat hiljem algas selle lõpp. 23. augustil 1989 ulatasid sajad tuhanded Eestis, Lätis ja Leedus üksteisele käe ja moodustasid üheskoos Balti keti, tee vabadusse ja riiklikku iseseisvumisse.
23. august on mitmekülgne mälestuspäev. Ja võib-olla sobib see just sellepärast Euroopa mälestuspäevaks. Kogete seda päeva sellena siin Eestis ja sellena kuulub ta ka minu arvates palju tugevamalt meie ühisesse mällu, seda ka meil, Saksamaal.
Olen veendunud: mida rohkem õnnestub meil mitte ainult rahvuslikus teokarbis, vaid üheskoos mitmetahulise mäletamisega toime tulla, seda viljakamad saavad olla õppetunnid, mida me ajaloost omandame. Soovin meie ühise tuleviku nimel nende õppetundide üle täna koos teiega arutleda.
II. Vabaduse jõud
Sõnum, mis mulle siin Tallinnas esimesena vastu kajab, on vabaduse jõud – vägi, mida ei saa püsivalt ahelaisse panna ükski inimpõlgurlik ideoloogia ega totalitaarne võim. Minu jaoks ei ole selle päeva kõnekaim pilt diktaatorite teenistuses oleva kahe küünilise välisministri käepigistus, vaid sadade tuhandete käest kinnihoidmine aastal 1989. Teie inimkett ulatus siit Vilniuseni ja see oli eelkõige laulev ja helisev inimkett.
«Ärgake Baltimaad!», nii kajas üks selle päeva vabaduselauludest.
Nagu kuulsin, lauldi seda ilusat vabaduselaulu terves 600 kilomeetri pikkuses inimketis kõigis kolmes balti keeles. Seepärast lubage mul lisada: «Bunda jau Baltija!» Ja Lätis, dainade maal sai kuulda: «Atmostas Baltija!»
Ma tean, et räägitakse laulvast revolutsioonist. Aga nüüd, kus olete minu keelteoskust ise kuulda saanud, olete te arvatavasti rõõmsad, et ma seda kõike veel lauldes ette ei kandnud …
Mu daamid ja härrad, hoolimata sellest, et pöördun oma emakeele juurde tagasi, kuulub nendes lauludes väljenduvale vankumatule vabadusepüüdlusele minu sügav imetlus. Eestlaste, lätlaste ja leedulaste vabadusearmastus andis toona paljudele idablokis elavatele inimestele julgust ja seda veel enne Saksa Demokraatliku Vabariigi niinimetatud esmaspäevademonstratsioone – ja see Balti vabadusearmastus innustab Euroopat tänini!
III. Uuesti saavutatud ühendus
Tänase päeva teine õppetund on Euroopa integratsioon – ja seda, milline tohutu ajalooline õnn see on, saab näha vaadates tagasi samale päevale 78 aastat tagasi.
Molotovi-Ribbentropi pakt oli sõja, okupatsiooni ja koledate kuritegude alguspunkt, mida sakslaste poolt ja sakslaste nimel toime pandi. Ribbentropi ja Molotovi eeltöö andis Natsi-Saksamaale vabad käed ette valmistada rünnaksõda, mis algas vaid mõni päev hiljem pealetungiga Poolale, külvas kontinendi üle laastamise ja hävinguga, käivitas Euroopa juutide mõrvamise ning nõudis lõpuks üle 60 miljoni ohvri.
Siin, selles piirkonnas otsustas 23. augusti pakt mitte ainult Balti riikide omariikluse, vaid ka aastasadu kestnud etnilise mitmekesisuse lõpu selles regioonis – muu hulgas ka baltisaksluse lõpu, mis mõjutas seda maad mitmeid põlvkondi. Nõukogude okupatsiooniga algasid massiküüditamised ja sundümberasustamised kogu piirkonnas. Vilniuses kirjutas 1941. aastal noor Poola päritolu luuletaja järgmist: «Läbi akna nägin ma nõukogude tanke, mis Vilniusesse sisse sõitsid. […] Ma läksin jõe äärde ja istusin pingile. […] Liiv, […], jõevool, taevas lasid mul tunda, et kõik see ei saa kunagi enam nii olema kui varem ...» [2]
Tema sõnad said kahjuks tõeks. See noor luuletaja – tema nimi oli Czesław Miłosz – liitus 1941. aastal Varssavi põrandaaluse liikumisega. Peagi pärast seda tungis Wehrmacht Baltikumi ja sellega kaasnesid natsionaalsotsialistlik rassihullus ning enneolematud HaSho’a kuriteod. Ülehomme (25. augustil – toim) külastan ma paika nimega Paneriai, see on märkamatu metsatukk Vilniuse lähistel, kus lasti maha üle 100 000 juudi.
Mu daamid ja härrad: Euroopa Liit loodi vastukaaluks sellele tsiviilkatastroofile – sõjale ja vallandunud natsionaalsotsialismile. Euroopa Liit on meie uuesti saavutatud ühendus, ja seda oli võimalik saavutada vaid tänu sellele, et teie, eestlased, ja teie naabrid ütlesid: jah, me oleme osa süngest kannatusterohkest Euroopa ajaloost. Aga me soovime olla ka osa teistsugusest, rahumeelsest Euroopa tulevikust – ja seda mitte ainult geograafilisel äärealal, vaid ühiste väärtustega ühenduse keskel, selle ühendava ja aktiivse osana. Seepärast saite te sihikindlalt Euroopa Liidu ja NATO liikmeks ning võtsite kasutusele ühisraha.
Ma tean: Eesti vaatevinklist seisnes selle uuesti saavutatud ühenduse eeldus eelkõige iseseisvumises ja Nõukogude ikke alt vabanemises. Meie, Saksa vaatenurgast on selle uuesti saavutatud ühenduse eeldus aga ka tõik, et teie ulatasite meile, Saksamaale, tolle aja süüdlaste riigile, käe – et te soovite näha meid osana sellest uuest rahumeelsest ühendusest, et te hindate meie koostööd ja otsite meie aktiivset panust ning seda isegi – soovin seda lisada – eksistentsiaalsetes kaitse- ja julgeolekuküsimustes.
See on pikk ja hämmastav rada, mille oleme läbi käinud – ning võib-olla ei teadvusta me seda endale piisavalt sageli. Täna, 2017. aastal, kõneleme me Euroopa Liidu argipäevas täiesti enesestmõistetavalt «suurtest» ja «väikestest» liikmesriikidest, «suurest» Saksamaast ja «väikesest» Eestist. Ma tahan aga ausalt tunnistada: täna on see vastupidi. 23. augustil tunnen ma end sakslasena väiksena ning seisan alandlikult Baltimaade inimeste suuruse ees, nende julguse ees saavutada uus tulevik.
Selle julguse annate te ka meile, sakslastele kaasa, kui lausute: meie sündmusterohke ajalugu ei pea meid kammitsema. Vastupidi: see peaks meid kammitsatest vabastama, et me ei kordaks möödaniku vigu ja eksimusi. Tulevik näitab meile uusi ja paremaid teid.
Seda seisukohta väljendate te Euroopa Liidus muljet avaldaval viisil. Oma tegudega seate suuna parema Euroopa tuleviku poole: Euroopa tulevik ei saa õnnestuda üksikute õlgadel või vahelduvate liitude najal, lähtudes suurte ja väikeste vanast lähenemisviisist, vaid ainult siis, kui kõik osalised kannavad samaväärselt vastutust selle kõige kooshoidmise eest.
See on seisukoht, millega te Brüsselis laua äärde tulete. «Ühtsus tasakaalu kaudu» on teie praeguse Euroopa Liidu eesistumisaja moto, ja te võtate seda vastutust Euroopa kooshoidmisel ka väga konkreetselt: pagulaskriisi koormuse all, välisjulgeoleku teemal või meie naabrite koostöö puhul idapartnerluse raames. Ja eriti digitaliseerimise teemaga astute te suuri samme edasi, te olete Euroopa tuleviku mootor.
Uskuge mind: ajal, mil mõningad eurooplased kaotavad usu Euroopa integratsiooni ja selle väärtustesse, on paljud inimesed Saksamaal tänulikud värskete Euroopa tuulte eest, mis puhuvad Baltimaadest üle Läänemere!
IV. Õiguse jõud
Veel üks meeldetuletus tuleb tänapäevast: rahumeelses Euroopas kehtib õiguse jõud – mitte tugevama jõud. Molotovi-Ribbentropi pakt tähistab suurvõimude, kes tegid riikidest ja rahvastest oma alamad nagu figuurid malelaual, ja mõjupiirkondade küünilise poliitika madalseisu. Me ei tohi sellesse aega kunagi naasta! Me oleme Euroopas sellest poliitikast üle saanud. Jah, Euroopas on endiselt suuremaid ja väiksemaid riike – aga Euroopa Liidus on eranditult võrdväärsed liikmed, võrdsete õiguste ja kohustustega. Veelgi enam: inimõiguste ülddeklaratsioon, ÜRO rahvusvaheline õigus, OSCE ja selle riikliku suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse põhimõtted – kõik need saavutused sümboliseerivad 23. augusti verisest loogikast ülesaamist – Euroopas ning sellest kaugemalgi.
Ja seepärast: kes rikub rahvusvahelist õigust, kes ohustab rahutagavaid institutsioone, saab tunda meie ühist vastupanu.
Rahvusvaheliselt tunnustatud piire ei tohi ühepoolselt ja vägivaldselt muuta. Seetõttu ei tunnusta me rahvusvahelist õigust rikkuvat Krimmi annekteerimist Venemaa poolt.
Ühtlasi ei aktsepteeri me varjatud mõjutamist hübriidvahenditega või sihipärast valeinformatsiooni, nagu te seda Eestis kogete ja mida me ka juba Saksamaal niinimetatud Lisa juhtumi puhul kogema pidime.
Oleme vastu militaarsetele ähvardusstsenaariumitele, nagu te neid oma piiri ääres viimastel aastatel sagedamini olete kogenud.
Ma kinnitan inimestele Eestis: teie julgeolek on meie julgeolek. Selle tunnistamine ei ole vaid meie transatlantilise liidu vastastikuse abistamise lubaduse osa, vaid see tuleneb ka 23. augusti õppetundidest: rahvusvaheline õigus peab jääma kehtima. Kes seda korda ründab, ohustab selle kontinendi rahu. Euroopa ei tohi langeda tagasi vastasseisude ja eskaleerumise vanasse spiraali.
V. Õigusriiklus ja mitmekesisus
Õigusriiklus on lubadus, mis ei pea kehtima üksnes vabade ja iseseisvate rahvaste vahel, vaid loomulikult ka vabade ja võrdväärsete kodanike seas. Ka see kuulub tänapäeva õppetundide hulka.
Ajaloo vältel tahtsid diktatuurid Balti riikides siinsele piirkonnale omast etnilist ja kultuurilist mitmekesisust tappa ja oma totalitaarset ühetaolisust peale suruda – kehtestada «sama tooni ebaõnne värvi», mida kirjeldas Tomas Venclova. [3]
Alles pärast 1991. aastat taandus monokroomne diktatuur vaba ühiskonna värvirohkuse ees. Kuid – pärast ajaloo hirmuäratavaid kogemusi kerkis siiski küsimus: kuidas hoida ühe ühiskonna mitmekesisust ja selle kodanike vabadust? Vastuse andis Eesti rahvas täpselt 25 aasta eest: 28. juunil 1992 võeti rahvahääletusega vastu põhiseadus ning mõni kuu hiljem kuulutas president Lennart Meri uhkusega oma esimeses kõnes rahvale: «Eesti on õigusriik.»
Minu meelest on see ajaloo õnnestunud pööre, et saksa ja eesti õigusteadlased tol ajal seda põhiseadust üheskoos välja töötasid. Nende seas oli ka üks minu ametialane eelkäija, konstitutsioonikohtu kohtunik ning hiljem Saksa president Roman Herzog, kes suri käesoleva aasta alguses. Hea proua õiguskantsler: ma soovin, et meie õigusasutuste ja õigusteadlaste koostöö, mis sai alguse aastasadu tagasi Hansa Liidu ja Lübecki õigusega, jätkuks edaspidigi. Ma soovin rohkem mõttevahetust, eelkõige ka noore põlvkonna juristide seas!
Mu daamid ja härrad: meie õigusriiklikud põhiseadused on esmalt vabaduse ja mitmekesisuse vundament. Ühiskondlikult rakendatav praktika on ja jääb aga igapäevaseks väljakutseks – eriti, mis puudutab vähemuste ja ümberasunute kaitset ja lõimimist. Selle väljakutsega tegelevad ühel või teisel moel pea kõik Euroopa Liidu riigid. Teie juures Eestis kehtib see venekeelse vähemusega seotud küsimuste puhul. Saksamaal arutleme me sügavuti sisserändajate lõimimise üle – eriti praegu, kus meie riiki on saabunud sajad tuhanded pagulased. Oleme väga mures ka murranguliste sündmuste pärast Türgis, kuna need on liigutanud ja muretsema pannud paljusid türgi juurtega inimesi Saksamaal.
Usun, et õnnestunud integratsiooni jaoks pole imerohtu olemas, ka mitte meil, Saksamaal. Seepärast on hea, et me jagame Euroopas vähemuste kaitse ja integratsiooni teemal oma kogemusi ning teeme tihedat koostööd, nagu näiteks ühises algatuses siin Balti riikides, et tugevdada kodanikuühiskonda ja laiendada sõltumatute ning kõrgetasemeliste – ühtlasi venekeelsete – meediakanalite pakkumist.
Sest Euroopas ühendab meid ju ühine ambitsioon: võrdsed õigused ei ole vaid meie põhiseaduse abstraktsed lubadused, vaid iga kodanik peaks saama neid ühiskondlikus igapäevas kasutada.
See põhimõte aitab vastu hakata ka väljastpoolt tulevatele mõjutustele. Soov õigusriigi järele oma maal kuulub lahutamatult kokku suveräänsusõigusega. Sest kui meie õigusriik täidab oma kohustust hoolitseda võrdsete õiguste ja võimaluste eest ning võidelda rahvusrühmade diskrimineerimise vastu, ei anna me isehakanud kaitsevõimudele võimalust kanda kinnitada. Ühelgi välisriigil ei ole õigust end meie riigile peale suruda kui üht inimrühma kaitsvat jõudu. Selliseid mõjutusviise me ei aktsepteeri. Ja muuseas: maailmas, mida iseloomustab riigipiiride sees kasvav mitmekesisus, on säärane enese kaitsvaks võimuks tituleerimine Pandora laegas. Meie seisukoht on siinkohal väga selge: meie, eurooplased, hindame ja kaitseme mitmekesisust – meie kodanikud ei vaja isehakanud kaitsvaid jõude!
VI. Ajalugu ei tohi kasutada relvana
Kõnelesin mäletamise keerukusest. Samas ei loo ma ka illusioone, nagu oleks olevik lihtne. Elame suurte ja kasvavate pingete ajal. Teie siin Eestis elate nende pingete murdejoonel. Ma tean, kui tõsised need pinged on, kasvõi õhuturbe korral Ämaris, siit mõne kilomeetri kaugusel. Ülehomme arutlen ma olukorra üle koos NATO üksustega Ruklas, Leedus.
Kuna rääkisin siin täna ajaloo õppetundidest, soovin ma sellega ka lõpetada: ajalugu ei tohi saada järgmiseks rindejooneks!
Jah, ajalooline mäletamine on keeruline ja samas väga emotsionaalne. Ajalooline mälu annab inimestele ja kogu rahvale identiteedi. Kuid olen veendunud, et ajalugu ei tohi kasutada relvana.
Vastupidi – usun, et mida rohkem me üheskoos ajaloolise mäluga tegeleme, seda kiiremini suudame üle saada arusaamatustest ja vääritimõistmistest, seda paremini saavutame rahvastevahelise mõistmise. Pea kümne aasta eest algatasin ma projekti, mille raames tegelesid eesti, läti ja leedu, saksa ja poola aga ka vene ajaloolased Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle tagajärgede uurimisega. See algatus jooksis mõne aasta pärast liiva.
Selle asemel kogeme nüüd aina tihemini, et poliitikud sepistavad ajaloo relvaks. Kahjuks tunnistame sääraseid arenguid isegi Euroopa Liidus. Samuti näeme, et eelkõige Venemaa juhtkond püüab teadlikult ja üha enam oma riigi minapilti läänest eraldada ja vastandlikkusele üles ehitada.
Me ei soovi mingit eskalatsiooni, ka mitte mäletamise eskaleerimist. Nii nagu me ei otsi võimupoliitilisi vastasseise, ei soovi me ka mälestustega seotud vastandumispoliitikat.
Meie pilk tänapäevale – alates Molotovi-Ribbentropi pakti madalseisust kuni enesevabastamise ja uuesti saavutatud ühenduseni Euroopa Liidus – see on meie lugu, aga see ei ole suunatud kellegi vastu.
Kui määratleme end oma erinevusi rõhutades, anname ülesässitajatele vaid hoogu juurde. Kuid Euroopas tähendab pilguheit iseendale alati pilguheitmist teistele, meie naabritele.
Meie, sakslastele jaoks on 1939. aasta 23. augusti meenutamine lahutamatult seotud 1941. aasta 22. juuniga ja halastamatu hävitussõjaga Nõukogude Liidu vastu. Meie jaoks kuulub see samuti ajaloo õppetundide hulka, mis teeb meist Balti riikide vankumatu liitlase, samuti süvendab vastutust mitte kunagi lubada Venemaa suhtes sõnatut ja pimedat vaenu.
Vene kirjanik Daniil Granin, kes siitilmast paari nädala eest lahkus, kõneles 2014. aastal Saksa parlamendi ees ja meenutas Leningradi blokaadi, mille sõnulseletamatuid koledusi ta noore sõdurina ise koges. Oma kõnet alustas ta sõnadega: «Tunnetan kuidagi soovi mälestusi siluda, aga ma ei anna sellele soovile järele.»
Mu daamid ja härrad: me peaksime tema eeskuju järgima. Kes mälestusi ilustab, võib neid järgmisel korral veelgi moonutada ning hiljem juba relvaks muuta. Kes aga mälestusi ei silu, kes arvestab ajaloo keerukust, selle vastuolusid ja teiste vaateid, ei kaota seeläbi midagi, ei oma uhkust ega enesest lugupidamist – vaid võidab hoopis midagi juurde: vabaduse lasta lahti mineviku kammitsatest ning kujundada uus ja rahumeelsem tulevik.
[1] Tomas Venclova: Kształty nadziei, Warszawa 1995, seal: Żydzi i Litwini (Juudid ja leedulased), vt 74–99; lk 81
[2] Czesław Miłosz: West und Östliches Gelände, München 1986, lk 239
[3] Tomas Venclova: Vilnius, lk 220–221