Tänase lehe Tallinna munitsipaalpolitseist (mupo) ja trahvidest rääkiva loo kirjutamise peamine ajend polnud edendada autode parkimise filosoofiat või arutleda üldiselt, kas avaliku korra ühe osa eest vastutav asutus peaks rohkem karistama või hoopis kodanikke kasvatama.
Küsimus on, kas juhtunu on kuidagi seotud parteipoliitikaga. Kas trahvimisest loobuti, sest praegune linnavalitsus ei taha inimesi enne valimisi trahvidega ärritada? See küsimus tekkis pühapäeval koju pääsemisega hädas olnud Pirita tee elanikul ja paelus mõistagi meidki.
Mupo juht Aivar Toompere, kes on selles ametis käesoleva aasta algusest, vastas Postimehele: «Valimistega ei ole me ühtegi asja seostanud. Me tahaks neist nii kaugele jääda kui võimalik.» Loomulikult loodame siiralt, et see tõesti nii on, nagu härra Toompere intervjuus ütleb, ning praegu teada oleva põhjal pole põhjust vastupidist väita.
Põhjus, miks me avalikkuse teenritena mupo kohta tulevatele teadetele vägagi tundlikult reageerime, seisneb selle linnaasutuse ülepolitiseeritud minevikus. Vaidluste juur on alati olnud keskerakondliku linnavalitsuse ja pikalt linnapea toolil istunud Edgar Savisaare aimatavas soovis luua nii sümboolselt kui ka ülesannete ja õiguste poolest mingil moel politseiga konkureeriv asutus.
Viimatisest ühiskonnas laineid löönud vaidlusest on möödas napilt aasta. Toona soovis mupo endale õigust kasutada jõudu ehk voli bussijäneseid või linna heakorra eeskirja rikkujaid füüsilise jõu või relvaga sundida.
Vaidluste algus on juba nimevalikus, mis ilmselgelt oligi rohkem poliitilise ambitsiooni kui sisu väljendus. See asutus tegeleb linna heakorra, lemmikloomade pidamise, autode parkimise, taksojuhtide tööd reguleerivate ja muude seesuguste eeskirjade rikkujatega ning asutusel on õigus määrata ka rikkujatele trahve. Neile ülesannetele otsa vaadates on selge, et selles asutuses töötavaid inimesi võiks nimetada pigem kontrolörideks kui politseinikeks.
Võib väita, et sõna «politseinik» ongi nende ametnike puhul eksitav, kuna säärast nimetust nägeval ja meie munitsipaalpoliitika ajalugu mitte tundval inimesel võib tekkida põhjendamatu ootus, et kui juba politseinik, siis ühes kõigi õiguste ja oskustega, mida me ühelt politseinikult ootame. Nimevalik aga pole muidugi selles asutuses töötavate inimeste süü.
Muutust karistajast kasvatajaks, millest räägib asutuse uus juht, endine politseinik Aivar Toompere, tuleb üldjoontes kiita. Loodetavasti väljendab see üksiti seda, et praegune linnavalitsus on loobunud tahtmistest mupole üha uusi ja sisuliselt põhjendamata õigusi välja kaubelda. Pühapäevase muidu ju imetoreda kontserdi ajal paistis aga karistajast kasvatajaks saamine veidi imelik ja korratu välja.